Arvustus: Ugala teater näitab poliitika valet ja lootust

Ugala teatris laupäeval välja tulnud lavastus „Stockmannid” vaeb Ibseni teose kaudu põhjalikul moel inimese poliitilist olemist ja tekitab huvitavaid paralleele tänapäevaga. Ülev Aaloe värske tõlge ja Andres Noormetsa lavatöötlus teevad ettekantud näitemängu klaarimaks, rõhud on kenasti paigas, kuid endiselt on tegu klassikalise Ibseniga. Noormetsa lavastus lubab siia juurde lisada epiteedi „igihaljas”.

Teadupärast on „Stockmannid” tükk, mida on etendatud ka nime all „Rahva vaenlane” ja „Doktor Stockmann” ning mis räägib ühes linnas toimunud korruptsioonijuhtumist ja selle mahasalgamisest. Poliitika põhimõtetest ja tehnikatest.

Pealkirja muutmisel on selge mõte ja seda on ka laval näha. Vastandatakse kahte venda. See võrdlus elab plastilises kujundis, kus ühiskonda parandada sooviv Tomas Stockmann (Aarne Soro) tantsib laval koos osava tagurlasest ja demagoogist linnapea Peter Stockmanniga (Arvi Mägi). Kaks erinevat meest, kaks erinevat poliitikat.

Aarne Soro mängib tüki peategelast huvitavalt argisena, ta ei tüki kangelaseks, vaid saab selleks justkui kogemata. Tema põhimõttelisus tuleneb kutse-eetikast ja kasvab tänu põhimõttelagedate kaaskodanike rumalale vastuseisule.

Päevakajaline ja virgestav

Huvitaval kombel kajastab Ibsen oma ammu kirjutatud näite-mängus Eesti praegust haigust – seda, kuidas inimesed hoiavad tugevama poole, mõtlemata mitte ainult tõele ja õigusele, vaid ka oma tegude tagajärgedele. Ja Arvi Mäe Peter Stockmannis on sedasama jõulist enesekindlust, mis on äratuntav mitmes meie tipp-poliitikus ja mis tegudeni jõudes üha kasvab. Kui on vaja tõde kinni mätsida, oskab Peter Stockmann seda Ugala laval õige mehena teha.

Tarvo Vridolin kohaliku lehe peatoimetaja rollis ja Margus Vaher trükikoja juhatajana moodustavad paari, kes käitub vastavalt sellele, kust tuul puhub. Need kaks rolli lähevad etenduse jooksul järjest grotesksemaks, lisades tegelastesse koomikat.

Tomas Stockmanni perekonna naishinged Katrine (Vilma Luik) ja Petra (Carita Vaikjärv) loovad soojad peresisesed suhted, mis näitavad, et lähedaste vahel jääb tõde alles. Ka Aarne Soro mängitud Tomas Stockmanni lõpplahendus on intiimne. See ei ole niivõrd Ibseni põhjamaine üliinimene, kes massi vastu üles tõuseb, vaid moodne rohujuuretasandi esindaja, kes oma väikeste tegudega maailma sammhaaval paremaks ja elamisväärsemaks muudab.

Ibseni klassikaline lugu kõlksub väga huvitaval moel päevapoliitikaga kokku. Lavastuses ei ole küll otseseid osundamisi, kaabakast linnapeas pole äratuntavaid jooni, näitemängu veevärgi mürgitamise juhtumit ei saa seostada mingi konkreetse probleemiga. Ent see pakub samal ajal tohutult palju mõtlemisainest ja on poliitilises plaanis väga virgestav.

Kahjuks ei hakanud kuidagi tööle keset lava ehitatud veekogu, pigem pani see ruumi kinni ja piiras näitlejate liikumist. Nii et mitte kõik kujundimängud ei õnnestunud selles lavastuses täielikult, aga põhilises oli tükk klaar. Ära tuleb märkida seegi, et mäng käib tempokalt ja intensiivselt, tegu pole mingi tolmunud klassikaga, vaid publikusõbraliku ja inimest aktiivselt kõnetava teosega.

Kõlama jääb lavastuse finaali optimism – väikesed teod muudavad maailma.

Uuslavastus

„Stockmannid”

Autor: Henrik Ibsen

•• Lavastaja: Andres Noormets

••  Mängivad: Aarne Soro, Vilma Luik, Carita Vaikjärv, Arvi Mägi, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin, Andres Oja, Andres Tabun, Margus Vaher ja Viljandi Rahvateatri näitlejad.

••  Esietendus 8. mail Ugala teatri suures saalis, järgmised etendused 13. ja 17. mail.