ARVUSTUS: Tükk sülti Norra moodi

Õhuke ”Pelgupaik” üksinda nii suurejoonelisteks kõrvutusteks põhjust ei anna, kuigi autor on vaieldamatult andekas, näidates end tundliku vaatlejana, kes erilise osavusega valgustab välja tänapäevastes inimsuhetes ettetulevaid pingeid ja raskuspunkte.

Romaan keskendub kolme tegelase vahel toimuvale, ent tegelik sündmustik leiab aset pigem nende mõtetes ja kujutlustes. Väliselt on kõik justkui tavaline, ”normaalne”, aga sisemuses keeb tohutu tunnetepööris, kaos, milles ei orienteeru lõpuks enam keegi. See pole otseselt armastuse kolmnurk, mis kahe mehe ja ühe naise vahele tekib. Nende kolme suhete kaudu avaneb igaühe suur üksindus, võimetus mõista teist ja tema tegutsemismotiive, võimetus iseendastki aru saada. Usaldamatus, tühjustunne, kaugenemine üksteisest, võõrandumine iseendast ja maailmast tundub olevat paratamatus.

Minategelane, noor boheemlik mees, ütleb enda kohta korduvalt, et ”minust ei ole asja saanud”. Ta pole abiellunud, ta elab koos emaga, tal pole kindlat tööd, aeg-ajalt käib ta külapidudel kitarri mängimas. Kohtumine lapsepõlvesõbra Knuti ja tema abikaasaga käivitab temas ettearvamatuid tundeid, kuid minnalaskmismeeleolu ei kao, jõuetus, tüdimus ja apaatsus pigem süvenevad. Ka teised tegelased elavad justkui mingi sunnitud olesklemise kaitsekilbi all. Kõik on stressis, kannavad üksteise peale vimma ja vaevlevad pideva varjatud ohutunde käes.

Peategelane rõhutab ainiti oma ängistust, rahutus kujutaks justnagu tema elu igavene refrääni. Väljapääsu tõotab ainult kirjutamine, mis on tema viimne linn ja varjupaik: ”Istun siin ja kirjutan. Kirjutamine viib mõtted ärevusest eemale. Mulle meeldib kirjutada, see teeb mulle rõõmu.” (lk.61)

Põgus lähedushetk Knuti naisega aitab tal korrakski tunda end elavana, leida endas jõudu mitte sõpra reeta, kuigi pidetusest ei vabane ta siiski: ”Ma tõusen ja kuulen laineid, kuulen laineid, kuulen midagi, mille ma olin unustanud, ühtäkki kuulen ma seda. Ma kuulen laineid, fjordi, ja ärevus on kehas korraga selgelt tuntav.” (lk.82)

Efektne tervik. Stiililiselt on Fosse romaan väljapeetult efektne, kindlate rõhkude ja rütmilahendustega tervik. Tegemist on kompositsiooniga, mida muusikas nimetatakse ”teemaks variatsioonidega”, kuigi tulemuses puudub vähemasti klassikalisele muusikale iseloomulik puhastatuse ja kerguse mõõde.

Tekstis alalõpmata esinevad kordused tekitavad loo taustale erilise äreva kõmina, mis on iseenesest sugestiivne, aga ka väsitav. Võib tajuda uimasustunnet ja ükskõiksust, sedasama meeleolu, mida toob endaga kaasa igasugune monotoonne tegevus.

Romaani peamise vormivõtte käsitlemiseks sobib selline mõiste nagu perseveratsioon, millega psühhiaatrias tähitatakse kujutluste, mõtete, sõnade, tundmuste ja toimingute pidevat kordumist sisesunni mõjul ja mis põhjustab hingeelu ja käitumise trafaretsust ning paindumatust.

Fosse elukujutuses domineeribki teeseldud idiotism, rõhutatud argisus, keskendutakse näiliselt tähtsusetute detailide kiretule registreerimisele. Elu on väljakannatamatu ja hirmutav kogemus.

”Pelgupaiga” autori elutunnetuses võib leida lähedust meie Peeter Sauteriga, kelle tekstides leidub samuti monotoonseid, pikki lauseid, mis fikseerivad üksikasjalikult ja justkui valikuta igapäevast, rutiinset eluvoolu.

Fossel on selles suhtes veelgi järjekindlam, ta ei kohku tagasi leheküljepikkuste lausete ees, istutab end lugejale kogu täiega pähe ja küpsetab kõiki aeglasel tulel.

Ent kriipivalt enesekriitilised on mõlemad. Sauter ütleb ”Indigos” eriti ilusasti: ”Aga võibolla olen ma lihtsalt üks tükk sülti ja selles ongi kogu asi.”