ARVUSTUS: Pori ja viletsus
Mõlemas raamatus toimub umbes sama värk. Naised ja mehed üritavad elunatukesega miskit pihta hakata, aga üritamiseks asi jääbki. Pidevalt võetakse viina ja tehakse keppi – Sauteril rohkem kui Vildel, kuid eks tänapäeval olda kirjutamises tabuvabam. Tegelased püherdavad sotsiaalses ja psühholoogilises viletsuses, millest leidub vaid üks pääsetee. Surm, mis muud. Mõlema teose lõpus. Positiivset programmi ”Poris” ega ”Raudsetes kätes” pole, õnn võrdub hallutsinatsiooniga.
”Anna tõukab kogu jõust, kapp kõigub ja prantsatab ümber. Klirin. Mats tõuseb pooleldi, aga laseb ennast tagasi tugitooli ja rüüpab klaasist,” kirjutab Sauter. ”Siis tulid joomasõbrad, pidu võttis uut hoogu ja kestis nii kaua, kuni Hindrek viimaks meelemärkuseta sängi langes. Ja homme sama algus, sama lõpp – homme, ühehomme, iga päev...” jätkab Vilde.
Vilde romaani 1954. aasta trüki järelsõnas aetakse kogu viletsus kapitalistliku süsteemi kaela. Ei tea, kas Vilde ise täpipealt nõnda mõtles. Sitt elu ja vaimne sumbumine on tal igatahes veenvalt kujutatud.
Rõõsapõsise keskkoolinoorena tundus ”Raudsete käte” maailm mulle koguni sedavõrd vastik ja igav, et jätsin raamatu suisa kõrvale. Eks oma häda oli ka Vilde pikkades kirjeldustes.
Sauteril täiteteksti ei ole, pildid vahetuvad kiiresti, sündmustik sooritab Lola jooksu. Tempokas ärakrabistamine on loiust ajjupanemisest talutavam. Ses mõttes võiks soovitavas koolikirjanduses korrektiive teha – vanadele viletsusromaanidele on ju uued ersatskaubad olemas.
Nagu Vildegi hädapätakad, siplevad Sauteri peategelased Anna, Maarja, Mats ja Vassili kapitalismi kämmalde vahel. Üksikutest vihjetest aimub, et kõik neli on koos kunsti õppinud, pärast aga tasapisi puntrasse jooksnud. Käiberaha neil jagub, kuid kindlustunnet pole.
Kõige libedamalt läheb suhtekorraldaja Maarjal. Tema tapab suure raha eest rikkaid ja elust tüdinuid, haarab pankrotistunud Matsigi ärisse. Matsi ühinemine moraalselt kahtlase bisnesiga toimub sama tuimalt ja lambist, kui Vilde ”Raudsete käte” Juulil litsiks minek. Sauteri põhjajoonud boheemlane Vassili võtab mudakalkarite juures elutsemist sama loomuliku arenguna, kui Vilde põhjajoonud tööline Hindrek kõrtsipidaja Muska-mammaga kihlumist. Neil inimestel pole midagi kaotada.
Selles asja võti ongi. Viletsus on kole küll, kuid tõeliselt ängistab ja tüütab hoolimatus omaenese isiku suhtes, teistest rääkimata.
Ainsad eluterved tegelased kahe raamatu peale on Muska-mamma ja mudakalkar Roma. Esimene mässib Hindreku kavalalt võrku ega varja seda võrgutatu eest; küüniline elueit koguni avab noormehele kaardid. Roma ekspluateerib vaimselt alaarenenud Marusjat, pakub teda ja elukohta pisut raha toovale Vassilile. Eriti meeldejääv koht Sauteri raamatus on see, kus Vassili kepib Marusjaga, Roma aga situb solgiämbrisse ja kiidab: ”Ah, kui ilusti teil välja tuleb, ah, kui kaunis. Süda laulab sees.”
Oma tülgastavuses on ”Pori” väärt raamat. Haigutus, mille see esile kutsub, on piisavalt vägev, et raputada lugeja harjumuspärasest oleskelust ning suunata mõtted hetkeks isikliku eksistentsi küsimustele. Minu puhul läks küll nii.
Muidugi võiks menukirjanikku (Sauter ju on seda?) sarjata arenematuse eest. Ses mõttes, et ”Pori” tekitaks mul hulga kestvama vaimse erektsiooni, kui ma poleks varem ridagi Sauterit lugenud. Kuid teisest küljest: saab ja peab siis inimene end kardinaalselt muutma? Hemingway, Remarque ja hulk rahvast ajasid elu lõpuni enam-vähem muutumatu stiiliga läbi, aga ega see neid kehvamaks tee. Ja kindlasti näeb terasem vaataja, mõ-ni kirjandusteadlane näiteks, Sauteri tekstitehnikas olulisi arenguid.
