NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teata sellest moderaatoreid vajutades linki "Teata sobimatust kommentaarist"!
Mis see siis oli?
Kontsert? Üks hästi ettevalmistatud ning kordaläinud kontsert?
Hoidku taevas selle eest! Kui peaks juhtuma see õnnetus, et meie laulupidu muutub vaid üheks kontserdiks – siis oleksime korvamatu kaotuse osaliseks saanud, me kõik oleksime millegi väga olulise võrra vaesemaks jäänud. Ma ei püüagi sõnastada, mida laulupidu meile tegelikult tähendab, ilmselt ei olegi see sõnadesse valatav. Võin vaid jagada oma tähelepanekuid ja kirjeldada tundeid, mis mind seejuures valdasid – kui sedagi.
Aga vaiki olla ei saa mitte, vähemasti mitte peale sellist vägevat pidu.
Öeldakse, et inimene jahib, aga Jumal juhib. Tavaliselt tähendab see, et tahame enamat kui tegelikult saame.
Aga mõnikord juhtub ka ime – saame rohkem kui on osatud plaanida või isegi loota.
Arvan, et see laulupidu pakkus meile selliseid hetki, mida ei osanud keegi välja mõelda.
Mida muud siis arvata, et tegemist oli ühe Taevataadile meelepärase asjaga, millele ta hea pilguga vaatas ja sellele oma õnnistuse andis.
Minu jaoks oli selle õhtu üks liigutavamaid hetki laulu „Mis maa see on?“ kordus Siiri Sisaski osalusel. Kui see oleks olnud lavastatud, siis peaksin tunnistama – geniaalselt lavastatud. Aga ometi näitavad kõik märgid, et see lihtsalt juhtus nii – kogemata. Dirigent ja laulu autor olid peale laulu kõlamist käinud publikule ja esinejatele kummardamas ning jõudnud juba dirigenditornist mahagi ronida, kui lauljad hakkasid nõudma – korrata, korrata. Ja otse meie silme all sündis mõte, et Siiri võiks kordusesituse ajal laulda soolot. Mida see talle tähendas, võisime välja lugeda tema näost. Igatahes sündis siit selline tulemus, mida oli lausa võimatu ette planeerida.
Tänu taevale, et meile ei pakutud laulupeo asemel lihtsalt kontserti.
Tuleb välja, et me väärime enamat – ja me saime selle!
Kui reedesel avamisel kõlas kõige esimese lauluna „Mis maa see on?“, oli see mulle meeldiv üllatus. Esiteks jäi see laul mulle kohe esmakuulmisel meelde, kui ta aastaid tagasi Siiri Sisaski esituses rahva ette jõudis, ometi vajus ta kuidagi teenimatult unustusse. Teiseks aga tabasin end mõttelt, et korraldajad on kogemata kombel komistanud põneva intriigi otsa, alustades pidu mitte deklaratiivselt, vaid hoopis otsekui kõheldes, lootes oma kahtlustes järgnevate päevade jooksul selgusele jõuda. Selline avalaul peaks ju häälestama inimese mõttele leida vastus sellele ning paljudele muudele seonduvatele küsimustele.
Tuleb välja, et ma eksisin. See küsimus polnud sugugi mõeldud retoorilisena, vaid mõnele tähenärijale puremiseks. Ei – sellele otsiti intensiivselt vastust kõigi nende päevade jooksul, ja selle kohta öeldi välja nii palju toredaid mõtteid, et mul pole sellele midagi lisada.
Kui, siis ainult juhtida tähelepanu sellele, et lõpliku vastuse laulupeo esimeses laulus esitatud küsimusele andis selle peo viimane laul. Ja mis kõige olulisem – see viimane laul oli plaaniväline, mis võinuks täiesti vabalt jääda ka esitamata. Kõlas see taas tänu lauljate ei-tea-kust sündinud soovile: Mesipuud! Mesipuud! Mesipuud! Ja selle laulu sõnum oli – nad lendavad mesipuu poole, nad lendavad isamaa poole!
Mis maa see on?
See on, maa, mille poole tuleb igal juhul tagasi lennata, kui oled sellest eemale sattunud.
See vastus kõlas ka eelnevates arvamusavaldustes, aga viimase, juhuse tahtest kõlanud laulu läbi kõlas ta lausa manifestatsioonina.
Ei, isegi mitte nii. Ta kõlas kui midagi iseenesestmõistetavat ja paratamatut, kui midagi, mille vastu ei saa, ja millest arusaamisele me tol selguse hetkel kõik üheskoos jõudsime.
Vähemasti tahaksin nõnda loota.
Kümnevõistlejad ütlevad, et võistlus on edukas, kui kasvõi ühel alal on õnnestunud püstitada isiklik rekord.
Laulupeo kohta võiks vist öelda, et see on igati õnnestunud, kui ta pakub kasvõi üheainsa ootamatuse, ühe meeldiva üllatuse.
Käesolev pidu pakkus neid üllatusi lausa kuhjaga.
Müts maha nende julgete inimeste ees, sest iga ootamatu uuendus on ju seotud riskiga. Iial ei tea öelda, kas see hakkab tööle või kukub kolinal läbi.
Üks minu jaoks rabavamaid uuendusi oli laulupeo juhtide tänamine. See algas minu jaoks täiesti ootamatult ja tekitas esimesel hetkel sügavat hämmingut. Veronika Portsmuth hakkas ühendkooride ees dirigeerima Jaak Johansoni „Tuhandet tänu“, kui korraga diktor hakkas ükshaaval laulupeo juhtide nimesid ette lugema ja neile tänu avaldama. Esimene mõte oli, et nüüd läks küll midagi sassi, siis aga tundsin pettumust. Mäletan ju varasemaid laulupeo lõpuhetki, kui dirigente tänati õhkuloopimisega rahva ülevoolava kaaselamise saatel. „Elagu Gustav! Elagu Gustav!“ hüüti siis, kui Ernesaksa lennutati. Aga nüüd... isegi aplaus oli vaoshoitud, sest lauljad ju laulsid samal ajal.
Aga nähes, kui keskendunult ning millise pühendumise ja kõigutamatu rahuga Veronika ühendkoori juhtis, mõistsin ühtäkki, mida meile siin pakuti – lausa uut kvaliteeti. Ülevoolava rõkkamise asemel harrast pidulikkust, lausa pühalikkust. Ja siis taipasin – just sellist tänu need inimesed väärivadki. Sõnad on üleliigsed, kuna nad niikuinii ei suuda väljendada neid hingepõhjas liikumapandud hoovusi, kõik rõõmurõkatused jääksid vaid väliseks austusavalduseks. Just sel moel tänades olime kõik kui mingi salajase rituaali osalised. Riitus väljavalituile, kus väljavalituiks osutusid kõik kohalviibijad.
Eestlastele heidetakse ette endassetõmbumist ja sõnaahtrust. Kipume jätma enda teada selle, mida mõtleme, veel enam aga selle, mida tunneme. Meile tuuakse eeskujuks teisi, avatumaid rahvaid, kellel sõnad kergemalt huulilt tulemas. Aga sellel pühalikul hetkel olime meie neile eeskujuks. Mida tähendavad sõnad, olgu nad nii ülevoolavad kui tahes, kui nad ei suuda väljendada hingepõhjas toimuvat? Ikkagi vaid pinnapealsust. Meie pidu aga leidis tee selle pinna alla.
Ma ei tea, kas sellise muudatuse tegijad oskasid ette näha seda mõju, mida see endaga tõi. Julgen kahelda. Risk oli ju täiesti olemas, kui kasvõi mu enda algselt segaste tunnete põhjal otsustades. Aga tulemus oli seda väärt, ilma riski võtmata oleksime sellest kaunist hetkest ilma jäänud, isegi aimamata, et ka nii on võimalik oma tänu, oma sügavaimat tänu avaldada.
Iga õnnestunud risk tähendab uuendust, aga iga uuendus lisab laulupeole elujõudu.
Ilma uuendusteta laulupidude kaunis traditsioon lihtsalt kuhtub. Eelnevast tuleb kaasa võtta kõige olulisem, asendades ülejäänu uuega. Kuni seda suudetakse, seni elab ka laulupidu.
Laulupidu ja rokikoor – eks siingi peitus oma risk.
Korraldajatel võisid ju kõige paremad kavatsused olla, nad võisid neist lauludest ise lausa vaimustuda, aga polnud ju teada, kuidas võtab publik selle uuenduse vastu. Rahva meeleolud on ju etteaimamatud, pealegi on laulupeo kui pika traditsiooni austajad oma loomult paratamatult pisut konservatiivselt häälestatud.. Aga julge hundi kombel võeti ka see risk – ja jälle jääb üle selle eest vaid tänulik olla. Televaatajad nägid, kuidas teiste lauljate seas rokkis Miko Fritze. Nähtu põhjal võis otsustada, et neid hetki ei unusta ta elu lõpuni. Et vaatamata hiljutistele tagasilöökidele asjaajamises Tallinna linnaga seob teda Eestiga nüüd nii tugev side, et seda ei õnnestu puruks rebida ka siis, kui ta näiteks Lõuna-Ameerikasse peaks kolima. Aga peale rokikoori tulid ju veel ühendkooride imelised laulud... Ei, peale seda pidu on Fritze täiega meie oma!
Aga sedasama võib öelda iga kaasalaulnud külalise kohta, rääkimata meie omadest inimestest.
Muide, telesilm tabas ära ka selle hetke, mil koos teistega rokkis ka meie president. Usun, et tema poliitilised vastased on varmad siit enda jaoks profiiti lõikama. Ometi soovitan igalühel kõigepealt enda käest küsida: keda me presidendiametis näha tahame, kas liikumatut-tundetut puuslikku või inimest, kes ei kipu mingi pseudoväärikuse nimel varjama seda, et temagi tunneb sama, mida tunneb terve lauluväljakutäis inimesi? Hoopis see oleks ohu märk, kui ta väljakutsuval moel erineks oma inimestest. Ärgem nõudkem teistelt seda, millega ise niikuinii hakkama ei saaks.
Ei saa mitte vaiki olla. Ja kui avaneb võimalus välja elada endas peituvat rõõmu – kes on see, kes võiks seda keelata?
„Liivimaa pastoraal“ kõlas vägevalt ning tõmbas rahva kaasa. Ometi kõlab tekstis (... mõisa köis las lohiseb) küllaltki teravat eneseirooniat. Et selline laul meie laulupeokavva võeti, näitab meie kasvanud enesekindlust. Ebalev ja alaväärsuse käes vaevlev rahvas ei saaks sellist asja endale iialgi lubada. Nimesid nimetamata on meile teada üks väga suur riik, kus taoline eneseiroonia mõeldavgi poleks. (Kuigi, mis seal salata, kui palju maailmas üldse neid riike on, kus samades mastaapides pidu võiks pidada? Kui jõuan, siis arutleksin selle üle pisut tagapool.)
Imeline asi sündis Tõnis Mäe laulu „Ilus oled isamaa“ ajal. Lauljad nägid seda, aga kas aimas koori juhtiv Hirvo Surva mingi kuuenda meele abil, mis sündis tema selja taga? Hiljemalt laulu lõppedes publikule kummardudes pidi ta seda nägema – inimesed olid selle laulu ajal püsti tõusnud!
Kui laulupeo publik tõuseb, ilma eelneva kokkuleppe või märguandeta, on selles aktis peidus nii tohutu vägi, mida õigupoolest ei saagi võrrelda millegi muuga. Kõikidel, nii tõusjatel endil, kui ka pealtnägijail (antud juhul lauljad) võtab see pilt südame alt külmaks. Seepärast kaldungi arvama, et Hirvo Surva PIDI ka seljaga publiku poole seistes tundma, et midagi erilist on toimumas.
Aga Tõnis Mägi tõusis sel õhtul pjedestaalile, mida ta juba ammu väärib ja kuhu ta nüüd ka jääb – aegade lõpuni.
Laulupidu on kooride pidu, seega koorilaulupidu. Ega sellele pole põhjust vastu vaielda.
Aga – mis ikkagi on koorilaul? Ja kas oleme kõik oma koorilaulud üles leidnud?
Kaldun arvama, et meil on kasutada üks peaaegu puutumata ja üsna rikas varasalv.
Vaadates kuulates, kuidas tuhanded koorilauljad esitasid koorilauluks ümber seatud rokilugusid ja kui heas mõttes koorilaulikult need kõlasid ja millist lisaväärtust endas kandsid, siis peaks see asjaomaseid inimesi innustama hoopis uue pilguga üle vaatama Eesti rokirepertuaari paremikku. Loomulikult peab sõel olema väga tihe, aga see ei välista tõeliste pärlite leidmist. Lõppude lõpuks pole oluline ju väline vorm, see on hõlpsasti vahetatav, nagu nägime – oluline on laulus peituv sisu.
Juba Rannapi-Alenderi „Rahu“ segakooride esituses oli midagi, mis kiskus inimeste seest välja selle, mis sinna võõra silma (ja ehk iseendagi ?) eest hoolikalt ära peidetud. Sellest hetkest edasi läkski laulupidu juba „wearing inside out“. Laulupeo jaoks uute lugude värskus üllatas ja kiskus kaasa, nii et mingil hetkel tekkis juba kahtlus, kas ikka jätkub emotsiooni vanade märgiliste lugude jaoks - „Laul põhjamaast“ ja „Mu isamaa on minu arm“.
Jätkus! Laulupeoliste hinged olid nii avali, et sinna mahtus kõik see hea, mida pakuti. Aga halba ei olnudki.
Iga peoga, ka laulupeoga, tekib sama probleem: millal ja kuidas lõpetada? Nii, et lõpp poleks liiga järsk ega tunduks vägivaldsena, aga et samas asi ka liiga venima ei jääks ja kahetsusväärsel kombel ära ei vajuks.
Minu meelest toimus see eile õhtul ideaalilähedaselt.
Mäletan vene aega, mil viimaseks lauluks jäi „Mu isamaa on minu arm“. Paljud ütlesid, et ainult selle laulu pärast nad üldse laulupeole tulidki. Ja kui siis, selle laulu pühalikus harduses, taastus hetkeks kokkukuuluvustunne, tõstis taas pead lootus, et kõige kiuste jääme me siiski püsima, tekkis soov, lausa vajadus laulda veel ja veel koos oma rahvaga – siis äkki oligi pidu läbi ja võimude peamiseks mureks oli, kuidas lauljad lavalt alla saada. Sest kui nemad on läinud, valgub publik ise laiali. Valjuhäälditest pandi täiel võimsusel üürgama puhkpillimuusika – et vaid lauljad enam mingit laulu üles võtta ei saaks. Vähemasti nii toimus see 1969. aasta juubelilaulupeol ja sellest jäi hinge väga valus haav. Lauljad sunniti jõuga vaikima. Nii ei tohi teha ja loodetavasti ei juhtu nõnda enam kunagi.
Tulid pisut vabamad ajad ja pärast Ernesaksa laulu lauldi veel „Kas tunned maad...“ See aitas inimesed taas reipamale lainele ja tegi lahkumise lihtsamaks. Ainult et minu mäletamist mööda ei tahtnud ka siis lauljad lavalt alla tulla, neile jäi ikkagi tunne, et midagi oli jäänud laulmata.
Aga eile õhtul toimus kõik just nii nagu peab. Olid laulud, millega elati välja kõik rõõm, mis vajas väljaelamist. Olid hingelaulud, mis tõid pisarad silmi, olid pühalikud laulud, mis tõid hinge selguse. Ja siis kui oli lauldud Mesipuu-laul, oli see kui joone allatõmbamine kõigele toimunule. Kõik oli kirgas, kõik oli selge, hing oli rahulik, lisada polnud enam midagi. Laulupidu oli jõudnud oma lõpuni. Loomulikult ja ilma mingite kripeldusteta, kas äkki jäi midagi olulist siiski ütlemata?
Ei, kõik mis öelda oli, sai öeldud – ja just siit peaksid tulevaste laulupidude korraldajad malli võtma.
Et laulupidu ei kujuneks vaid kontserdiks, peab ta endas sisaldama palju muud kui vaid laulude ettekandmist.
Juba hommikune rongkäik andis asjale oma tähenduse, seda protsessiooni võib võrrelda heas mõttes palverännakuga, kus inimesed läbi oma kannatuste saavad kinnitust oma uskumistele, oma ideaalidele. Õnneks pakub meie rongkäik küll rohkem rõõmu kui kannatusi, aga vahest hõiskab ka tõelise palveränduri süda samal moel rõõmust?
Tegelikult algas kogu see protsess palju varem. Algas tahtmisest välja jõuda laulupeole. Pikad ja vahest ehk tüütudki harjutustunnid, siis tõe hetk – kas tehtud töö tulemus leitakse olevat vääriline, kas pääsetakse nende väljavalitute hulka, kes saavad suurele peole? Ja ka veel viimased päevad enne peo algust on täis eneseületust, väsitavad proovid võtavad viimase jõu.
Aga rongkäigu algusega jäävad selja taha kõik vaevad ja algab saagi kogumise aeg.
Pingutus oli seda väärt. Too imeline päev jääb igaveseks meelde. Ja kui elus tuleb langetada keerulisi otsuseid, võib just selle päeva mälestuse vari saada otsustavaks kaalukeele langemisel.
Selle päevaga anti noortele kogu eluks kaasa kindel põhi, millele toetuda. Seda pole üldsegi vähe. Pigem üle mõistuse palju.
Osakem seda hinnata.
Telepildi vahendusel laulupidu jälgides meeldis mulle kõige rohkem vaadata noorte inimeste nägusid, nende silmi. Mida lähemale lõpule, seda enam pidin tõdema, et mulle vaatavad vastu ainult ilusad näod. Tuleb välja, et peale kõige muu on laulupidu ka parim kosmeetik – ta oskab igas näos esile tuua just kõige selle kaunima, panna need lausa hiilgama, pakkudes igaühele neist ainulaadset kirgastust, mis pärit ta enese hinge salasoppidest.
Tavaliselt naised hoiduvad nutmast, kartes, et see teeb nad inetuks. Aga need pisarad, mis vastupandamatu jõuga tükkisid laulupeoliste silmi, tegid nad vaid ilusamaks.
Paljud ei osanud seda ette nähagi. Need neiud, kes olid endale põsele maalinud meie lipuvärvid, et teadnud kartagi, et mingil hetkel need lihtsalt uhutakse laiali. Ja ka see oli ilus, ta kuulus selle hetke juurde.
Need hetked olid ühtaegu magusad ja valusad. Oli näha, et inimene laulab suurest õnnest, aga ometi on see ka mingil seletamatul moel valus. Ja mis kõige kummalisem – samamoodi tunnevad end ka teised lauljad, kogu laululava täis rahvast. Lisaks veel publik ja televaatajad.
Kas keegi kujutab endale ette, et võiksime minna mõne teise rahva juurde ja öelda neile: tehke endale ka selline pidu, vaadake kui võrratu see on!
Ei, sellest ei tuleks midagi välja, parimal juhul ehk lihtsalt üks tore kontsert, aga selle nimel ei hakkaks keegi nii meeletut vaeva nägema nagu meie seda teeme.
Selle õnnestumise vastu on ka lihtlabane aritmeetika. Püüdke endale ette kujutada samalaadset laulupidu Prantsusmaal või Saksamaal, kus sama suur protsent elanikkonnast astuks üles lauljatena ja sama suur protsent sõidaks maa erinevatest nurkadest kohale seda pidu jälgima. Sellisel juhul peaksime rääkima miljonitest ja miljonitest. Ja mõelge neile vahemaadele, mis tuleks läbida, et iga maanurga lauljad võiksid koguneda pealinna suurele peole.
Siin ongi väikese rahva suur eelis – meid on parasjagu nii vähe, et laulupidu kujuneb kogu rahva peoks, pea igaüks tunneb end sellega seotuna.
Oleme osanud oma eelisest võtta maksimumi – meie laulupeod on elujõulised ega näita vähimatki väsimuse märki.
Laulupidu on meie rahva hapnikukraan, mille sulgemine või sulgumine tooks endaga kaasa midagi pöördumatut.
Aga nüüd kompliment Veronika Portsmuthile, oleksin ülekohtune, kui selle tegemata jätaksin.
Kõigepealt, Veronika, lepi sellega, et ma sind sinatan. Pärast eilset oled sa kogu Eesti Veronika ja pead leppima, et sind just nõnda kõnetatakse.
Ja nii nagu sinu laulupeokava oli täis mitmeid üllatusi, on ka minu kompliment sulle mõneti ootamatu:
Veronika, nende mõne päevaga jäid sa mitu aastat vanemaks!
Enne kui jõuad solvuma hakata, teen siia väikese paranduse: said mitu aastat vanemaks.
Said mitme aasta võrra küpsemaks.
Noore inimese kohta öeldakse: kasvas mitme aasta võrra suuremaks.
Nii et sina, Veronika, küpsesid ja kasvasid nende päevadega mitme aasta jagu. Need ei olnud sinu jaoks kerged päevad. Teleekraaniltki oli näha, kui keskendunud sa olid, kui sihikindel ja kui kindla käega. Sinu peas oli pilt, millisena sa soovisid seda pidu näha. Ma ei tea, kas see langes kokku sellega, mis tegelikult juhtus, julgen selles kahelda. Aga olen kindel, et sa ei vahetaks toimunut enam mingi muu helesinise unistuse vastu. See mis juhtus, oli tegelikult ime, aga imet disainima minnes võime sellele vaid kahju teha.
Sul oli tahe, sul oli visioon, sul oli kindel haare. Kuid kas sellest piisab, et sünniks ime?
Mul on meeles, kuidas Tarkovski Rubljovi-filmis pakkus teismeline poisike end kirikukella valama, kuna oli näinud, kuidas tema tapetud isa seda teinud oli. Ta tegutses enesekindlalt, äärmise keskendumisega ja kindlakäeliselt. Aga ometi, kui kell lõpuks vormist välja võeti ja sellelt esimesed kaunid ning puhtad helid kõlasid, puhkes poisike ohjeldamatult nutma. Ta võis ju teada, kuidas kella tehakse, aga tal polnud aimugi, kas see kell ikka kõlama hakkab.
Küllap pidid sama tundma sinagi. Eile said sa kuulda seda kaunist kõla, mida ootasid, aga mis võinuks ka hoopis plekiselt kõlada.
Pärast eilset pole maailm enam sinu jaoks endine, ja sina pole enam endine maailma jaoks. Püüa sellega harjuda.
Edu sulle!
Siiani on mul suure peo jaoks jagunud vaid kiidusõnu.
Kas tõesti ei leidunud seal midagi, mis vääriks kritiseerimist?
Küllap leidus, aga ma ei tahaks minna libedale jääle, sest vähemasti kommentaariumites (aga ka igapäevaelus) kipub maad võtma mentaliteet – asi peab olema just selline nagu MINA seda tahan, vastasel korral ärgu olgu seda üldsegi. Liiga palju kurbi näiteid on sellisest suhtumisest, seepärast ei hakka ma neid siin nimetamagi. Kriitika kipub kaotama oma konstruktiivsust, kippudes olema pigem lammutav.
Seepärast olen oma sõnadega äärmiselt ettevaatlik, hoiatades juba ette, et ma ei suru oma arvamust kellelegi peale. Ometi on mul kaks ettepanekut, mida tasuks edaspidi kaaluda. Õnneks pole kumbki seotud esinejate endiga, ikka asja tehnilise küljega.
Esimene ettepanek: kas poleks võimalik tulevikus paigutada monitore nii, et lauljad ei näeks sealt oma pilti? Praegu kippus see küll segama, eelkõige lauljat ennast, aga ka televaatajaid. Oli näha, kuidas laulja ilme muutus, kui ta korraga märkas, et tema nägu on ekraanil. Tal kadus side dirigendi ja lauluga, näole tekkis tahtmatu, aga enamasti kohatu naeratus, mõni aktiivsem püüdis kaamerasse kättki lehvitada, et teda märgataks, andmata endale aru, et just pühendunult lauldes on ta kõige rohkem nähtaval.
Teine ettepanek puudutab tantsupidu ja laululava tippu asetatud kaamerat. Ilmselt olid telemehed sellest viimasest nii vaimustuses, et kippusid teda sõna otseses mõttes kuritarvitama.
Telemeestel tuli teha valik üksiku ja üldise vahel, õigemini paika panna nende vahekord. Ühelt poolt inimesed, tantsijad oma värvilistes rahvariietes, teiselt poolt kujundid, mida tantsijad moodustasid, üldpilt laululava katuselt, kus polnud näha ei rahvariiete värvi ega tihtipeale täpikestki, mis inimest tähistab. Pigem viirud, sõõrid, kujundid.
Arvan, et tantsupidu on ikkagi inimeste pidu, esinejate pidu. Pisut kohmakad, aga seda enam oma esinemist lustivad põngerjad kannavad endas palju rohkem informatsiooni kui nende anonüümsete kujundite demonstreerimine, mille nad tantsumurule endist jätsid. Praegu jäi küll mulje, et taheti vägisi ära näidata kõik need kujundid, mid tantsujuht on välja mõelnud, aga see austusavaldus tantsujuhile tuli kahjuks tantsijate arvelt.
Arvan, et igast kümnest katuseklipist oleks võinud alles jätta vaid ühe, ja sellegi kestvust tublisti kärpida. Vaid paaris kohas oli katusekaamera hädavajalik, näiteks see, kui tantsijad moodustasid sõna EESTI, või siis Eesti kaardi. Ülejäänud võinuksid aga olemata olla või siis väiksema ruuduna suure ekraani nurgas paikneda (kui meie tehnilised võimalused seda muidagi lubavad).
Eriti häiriv oli see tantsu „Eesti muld ja eesti süda“ puhul, kui tuli vaadata mittemidagiütlevat kaadrit sellest, kuidas vastastikku seatud viirud teineteisele lähenesid ja siis taas kaugenesid. Ometi oleks tahtnud näha tantsijaid. Selle tantsu puhul lausa nende nägusid. Küllap oleksid need antud tantsu puhul olnud sama kõnekad nagu laulukaare all seisjate omad lõpulaulude esitamise ajal.
Loodan, et telemehed ammendasid selle korraga oma vaimustuse uuest võimalusest ja pruugivad seda edaspidi vaoshoitumalt.
Aga ega siis tantsijad seepärast halvemini tantsinud või lauljad laulnud.
Laulu- ja tantsupidu elab ju oma elu, sõltumata sellest, kuidas seda meile näidatakse.
Emotsionaalselt väljendudes: tore, et noortel inimestel jätkus vaimustust ja südant laulda ja tantsida ennast vaataja-kuulaja südamesse.
Kui vaid argipäev ja "vanemad kogenumad" kolleegid oma praktiliste nõuannetega sündinud rõõmuleeki ja isamaa-armastust ei peletaks või peitu ei sunniks.
Eespoolsetes kommentaarides on peokirjeldus südamest südamesse. Tõeline hingeline reportaaž lauluväljakult, mitte ainult kirjeldused, vaid ka emotsioonid.
Maa ja linn keskpõrandale kokku. Eri kodudest ühele põrandale. Ega hernetera kümne madratsi all peale tantsuväljakurassimist vist tunda olnd. Nagu tudengid ennemuiste kolhoosi kardulavõtukuul. Või eri keelsed. Sillamäe vene kooli tüdrukud seletasid, et õppisid laulud ilusti selgeks ja et tore oli ja tahavad ka teine kord tulla. Nii tekib armastus maa vastu. Mitte siis, kui kiilu aetakse. Kui hirmutatakse ja peletatakse ja mängitakse teisekeelsete hirmudele isiklikes huvides, ka isikliku valimistulemuse nimel.
Küll on tore, seltsimehed, et nõukogulikud traditsioonid seisavad ka „vabas“ Eestis au sees.
„Meil süda kerge on lõbusast laulust! See on sest, et tõusen vara, hästi võimlen ma ja harjutusi teen!“ laulis sm Dunajevski seltsimeeste Stalini ja Alliluujeva pulmas – ja nii pandi alus Nõukogude laulupidude traditsioonile.
Nii nagu 8. märtsi austusavaldust kõigile maailma töötavatele naistele, nii on klikevalitsus ka laulupidude traditsiooni püüdnud inimeste südameist välja suretada, aga asjatult. Need asjad on endale inimhingedes kindla pesakese teinud ega lahku sealt isegi mitte jalad ees.
Ka meie üksmeelne ja töökas linnavalitsuse kollektiiv otsustas laulupidu tähistada. Muidugi boikoteerisime me ametlikku pseudolaulupidu, kus lauldakse hosiannat Ansipi klikile ja vabaturumajandusele. Ei, meie läheme teist teed! - nagu ütles Volodja Uljanov oma emale, kui müüs turul maha vanaisa vana viiuli ning ostis asemele uhiuue ja höövlilaastude järele lõhnava balalaika.
Tänapäeval, kui Eestis vireleb 80% lastest nälja ja külma käes, on väga lihtne kausitäie hernesupi eest panna lapsi Ansipi ülistuseks laulma või koguni kahtlase väärtusega tantsusid vihtuma. Kui ma räägin kahtlastest väärtustest, siis mõtlen ma just seda, mille eest hoiatas meid sm Ristlaan: nad on vormilt natsionalistlikud (natsionalnõje kostjumõ), aga sisult nõukogudevastased. Aga meie, linnavalitsuse töötajad, oma hingi läätseleeme eest maha müüa ei kavatsenud, ka meie valisime viiuli asemel balalaika. Ikka leninlikul kursil!
Seepärast, nagu ma juba laupäevases Päevalehes välja kuulutasin, toimus meil pühapäeval linnavalitsuses Alternatiivne Laulupidu.
Ootasime ära, kui kodanluse õuelaulikud rongkäiku said topitud ja lauluväljaku poole teele pandi, siis alustasime oma pidu.
Avasõnad ütles sm Savisaar. Ta rääkis, kui lahutamatult on omavahel seotud muusika ja ideoloogia, tuues näite Eugen Kapist: „Kui Eugen kapist välja tuli, siis selgus, et komponistist oli saanud kommunist, nii nagu Damaskuse teel sai Saulusest Paulus, halleluuja!“ alustas sm Savisaar. Aga Toobali-poiss, kes kohe kuidagi aru ei saa, millal tuleb suu pidada, ajas käe püsti ja uhkeldas: „Aga Eugen Kapp on maetud Suure-Jaani surnuaeda, vat!“ - ja heitis võiduka pilgu linnavalitsuse tibide poole, pettes ennast asjatu lootusega, et nood teda selle fakti valguses armastama hakkavad.
„Ma olen kuulnud, et seltsimehed Saulus ja Paulus on ka Suure-Jaani kalmistule maetud, ei tea, kas see peaks tõsi olema?“ küsis sm Savisaar väga sarkastiliselt selle peale.
„Ai sa kurat, ma pole kuulnudki!“ ehmatas Toobal. „Pean järele uurima, kus nende hauad siis on. See oleks väikesele linnale suur asi, tõmbaks turiste ligi. Praegu pole meil muud kui Eugeni kapp muuseumis vaatamiseks välja pandud.“
Sm Savisaart vihastas see Toobali möla sedavõrd, et ta loobus ülejäänud kõne esitamisest ja kuulutas pikema jututa Alternatiivse Laulupeo avatuks. Laulupeotule süütamine usaldati minu hooleks. Süütasin selle samovari alla, sest asjal oli juures ka praktiline külg: nii sai laulupidulistele kosutavat tšaikuud pakkuda. Kes ise parasjagu ei laulnud, sai ka barankasid juurde krõbistada, mul oli neid nööri otsa aetud terve leegion.
Lükkasin luhvtakna lahti, et võimas lauluhääl ka väljasseisjateni kanduks. Tänu minu teadaandele olid linnavalitsuse ette kogunenud laiad töötajate massid suure kunstilise elamuse ootel. Mõnel olid käes ka korvid, lootuses, et ehk jagatakse tasuta kartuleid. No see oli pisut ennatlik, valimisteni on veel ligi kaks kuud aega.
Muide, kui keegi kahtleb minu sõnades ja väidab, et nägi sm Savisaart sel ajal kusagil mujal, siis olgu märgitud, et loomulikult langetas linnapea oma otsuse meie laulupeo kasuks. Aga pakiliste asjatoimetuste jaoks saatis ta linna peale välja oma dublandi, kelleks osutus sel korral Heimarikene. Poiss sattus sellest nii elevile, et tüütas kõik ära oma jutuga, kuidas see on tema õnnelikum päev pärast seda, kui ta omal ajal tegi uudistesaadet Vremja tervele kuuendikule planeedist. Yanake kirjutas pesulaost talle välja ühe peaaegu uue puhvaika, mille Heimarike siis oma pintsaku alla toppis, et korpulentsem välja näha ja rohkem sm Savisaarele sarnaneda. Kukkus päris hästi välja – nagu teine tilk vett!
Aga kuhu tema läks või mida tema tegi sel pühapäevasel päeval, seda ärge tulge minu käest küsima. Mina tean vaid, et sm Savisaar veetis kogu selle aja meiega, sest linnavalitsuse rahvaga tal meeldib olla koos, nagu juba laulutaat selle kirja on pannud,
Meie repertuaar linnavalitsuse alternatiivlaulupeol oli iseenesestmõistetavalt kantud nõukogulikust paatosest. No näiteks Sepad (Evelyn ja Elmar) esitasid lõbusa laulukese: „Kes on esirinnas töödel, komsomool või alkohool?“
Peale kunstilise elamuse pakkus see ohtralt mõtteainet – kumb siis ikkagi?
Mis pidu see oleks ilma Roosa Udu lauluta? Heitsin kõrvale oma loomupärase tagasihoidlikkuse ja rõõmustasin kuulajaskonda sellise lauluga:
Ei mängi ma trombooni,
ei flööti, saksofoni –
ma mängin pasaraani
ess-emm Savisaarele.
Küllap tema südame
võidan ükskord oma pasaraani mänguga.
Mis loeb sellel hetkel see,
et sel kombel seiskub linnavalitsuse töö.
Seisame vaid käsikäes
ja meie ümber lõhnab öö.
Minu rinnal õitseb üksik punaõites lill
ja hinges kõlab pasaraanipill.
Nii ma mängin seal' -
ta-rit-ta-taa, ta-rit-ta-taa,
ta-rit-ta-taa, ta-rit-ta-taa...
Kahjuks pidin ma selle koha peal oma laulu katkestama, sest linnavalitsuse naispere esitas mulle täiesti pöörase süüdistuse, nagu oleksin ma sm Savisaart seaks nimetanud! No ütle nüüd! Hakkasin ka ise kriitilise pilguga lauluteksti uurima ja tõepoolest, kui panna kokku üks pluss üks siis ma ju alustasin sellega, et mängisin oma pasaraani sm Savisaarele, aga lõpus ütlen otsesõnu: nii ma mängin seal'...
Ega sigadele mängimine pole iseenesest kuritegu, mõni inimene kohe armastab loomi nii väga, näiteks sm Lõssenko toitis oma lehmi šokolaadiga ja sm Stalin heitis pärleid sigade ette, sm Toobal teadis rääkida, et Suure-Jaani kandis loeti arenenud sotsialismi ajal ühismajandi loomadele ette partikongressi materjale – no miks ei võiks üksik vanainimene oma lõbuks rõõmustada sigu oma pasaraanimänguga? Ainult et selle juures tuleb piinliku täpsusega hoida sead eraldi ja sm Savisaar eraldi. Või nagu armastab öelda sm Putin: kärbsed eraldi ja kotletid eraldi! Vaat mis juhtub, kui unustad klassikute näpunäited...
Mailiisukene oli ka platsis oma „Kuldadi-kaldadi“ lauluga, aga see oli nii kurb, et ta ei jõudnud esimesest salmist kaugemale, silmist purskasid pisarad ja ta tormas uksest välja.
Õhku jäi rippuma katkenud värss:
„Mullu mina istusin opositsioonis,
terve aasta opositsioonis,
hei, tillukene vellekene, kuldadi-kaldadi,
sitsisin ma opositsioonis...“
Mailiisukesel jäi laulmata palju salme – iga opositsioonis istutud aasta kohta üks. Ega me vist ei olnudki valmis kogu laulu ärakuulamiseks...
Tekkinud piinliku vaikuse katkestas sm Toobal, kes punastades palus, et ninja tüdrukud esitaksid tema lemmiklaulu „Arglik brigadir“.
Ümises ise ühe salmi ette, kuigi suuremat viisipidajat tast ei olnud:
„Päike on taeva serval madalal,
õhtuhelk laotusesse lööb
Lõõtspill on helisemas kiige all,
aeg tõesti vist lõpetada töö
Mis siin veel kaalutleda, brigadir,
kamanda vaid sirgeks read...“
Tüdrukud panid aga pead kokku, kihistasid naerda ja laulsid:
„Mis sina, maamees, linnast tead,
ei tea halba, ei tea head...
Ehhh!
Kui ma pastakale hetkeks puhkust annan,
istun Toobaliga juttu puhuma,
Ähhh!
Õlu on tal lahja nagu laukavesi,
poiss ise kui männijuurikas,
Pähh!!!“
Eks ta ole. Ega maapoisil pole kerge linnapreilide armastust võita. Eriti siis, kui oled pärit depressiivsest Eesti väikelinnast Suure-Jaanist!
Aga sm Derjugina esitas Hundisilma valsi – parimate vene romansside vaimus:
„See aasta tuleb kevad teisiti
tiu-tiu ja teisiti, see aasta teisiti
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti
tiu-tiu ja hoopis teisiti
Kõik metsad ainult hullata
Sind magatan siin-sääl kui susi
kui palju õhtut päev võib kullata
sa jagada võid kallistusi.
Sinule laulan ja sina saad aru
oled nii lihtne ja hea,
sinule laulan ja sina saad aru
toetan su rinnale pea...“
Arvustus: Laulu- ja tantsupidu – parim ravi kauboikapitalismi vastu
Mauno Viires
Kontsert? Üks hästi ettevalmistatud ning kordaläinud kontsert?
Hoidku taevas selle eest! Kui peaks juhtuma see õnnetus, et meie laulupidu muutub vaid üheks kontserdiks – siis oleksime korvamatu kaotuse osaliseks saanud, me kõik oleksime millegi väga olulise võrra vaesemaks jäänud. Ma ei püüagi sõnastada, mida laulupidu meile tegelikult tähendab, ilmselt ei olegi see sõnadesse valatav. Võin vaid jagada oma tähelepanekuid ja kirjeldada tundeid, mis mind seejuures valdasid – kui sedagi.
Aga vaiki olla ei saa mitte, vähemasti mitte peale sellist vägevat pidu.
Öeldakse, et inimene jahib, aga Jumal juhib. Tavaliselt tähendab see, et tahame enamat kui tegelikult saame.
Aga mõnikord juhtub ka ime – saame rohkem kui on osatud plaanida või isegi loota.
Arvan, et see laulupidu pakkus meile selliseid hetki, mida ei osanud keegi välja mõelda.
Mida muud siis arvata, et tegemist oli ühe Taevataadile meelepärase asjaga, millele ta hea pilguga vaatas ja sellele oma õnnistuse andis.
Minu jaoks oli selle õhtu üks liigutavamaid hetki laulu „Mis maa see on?“ kordus Siiri Sisaski osalusel. Kui see oleks olnud lavastatud, siis peaksin tunnistama – geniaalselt lavastatud. Aga ometi näitavad kõik märgid, et see lihtsalt juhtus nii – kogemata. Dirigent ja laulu autor olid peale laulu kõlamist käinud publikule ja esinejatele kummardamas ning jõudnud juba dirigenditornist mahagi ronida, kui lauljad hakkasid nõudma – korrata, korrata. Ja otse meie silme all sündis mõte, et Siiri võiks kordusesituse ajal laulda soolot. Mida see talle tähendas, võisime välja lugeda tema näost. Igatahes sündis siit selline tulemus, mida oli lausa võimatu ette planeerida.
Tänu taevale, et meile ei pakutud laulupeo asemel lihtsalt kontserti.
Tuleb välja, et me väärime enamat – ja me saime selle!
Mauno Viires
Tuleb välja, et ma eksisin. See küsimus polnud sugugi mõeldud retoorilisena, vaid mõnele tähenärijale puremiseks. Ei – sellele otsiti intensiivselt vastust kõigi nende päevade jooksul, ja selle kohta öeldi välja nii palju toredaid mõtteid, et mul pole sellele midagi lisada.
Kui, siis ainult juhtida tähelepanu sellele, et lõpliku vastuse laulupeo esimeses laulus esitatud küsimusele andis selle peo viimane laul. Ja mis kõige olulisem – see viimane laul oli plaaniväline, mis võinuks täiesti vabalt jääda ka esitamata. Kõlas see taas tänu lauljate ei-tea-kust sündinud soovile: Mesipuud! Mesipuud! Mesipuud! Ja selle laulu sõnum oli – nad lendavad mesipuu poole, nad lendavad isamaa poole!
Mis maa see on?
See on, maa, mille poole tuleb igal juhul tagasi lennata, kui oled sellest eemale sattunud.
See vastus kõlas ka eelnevates arvamusavaldustes, aga viimase, juhuse tahtest kõlanud laulu läbi kõlas ta lausa manifestatsioonina.
Ei, isegi mitte nii. Ta kõlas kui midagi iseenesestmõistetavat ja paratamatut, kui midagi, mille vastu ei saa, ja millest arusaamisele me tol selguse hetkel kõik üheskoos jõudsime.
Vähemasti tahaksin nõnda loota.
Mauno Viires
Laulupeo kohta võiks vist öelda, et see on igati õnnestunud, kui ta pakub kasvõi üheainsa ootamatuse, ühe meeldiva üllatuse.
Käesolev pidu pakkus neid üllatusi lausa kuhjaga.
Müts maha nende julgete inimeste ees, sest iga ootamatu uuendus on ju seotud riskiga. Iial ei tea öelda, kas see hakkab tööle või kukub kolinal läbi.
Üks minu jaoks rabavamaid uuendusi oli laulupeo juhtide tänamine. See algas minu jaoks täiesti ootamatult ja tekitas esimesel hetkel sügavat hämmingut. Veronika Portsmuth hakkas ühendkooride ees dirigeerima Jaak Johansoni „Tuhandet tänu“, kui korraga diktor hakkas ükshaaval laulupeo juhtide nimesid ette lugema ja neile tänu avaldama. Esimene mõte oli, et nüüd läks küll midagi sassi, siis aga tundsin pettumust. Mäletan ju varasemaid laulupeo lõpuhetki, kui dirigente tänati õhkuloopimisega rahva ülevoolava kaaselamise saatel. „Elagu Gustav! Elagu Gustav!“ hüüti siis, kui Ernesaksa lennutati. Aga nüüd... isegi aplaus oli vaoshoitud, sest lauljad ju laulsid samal ajal.
Aga nähes, kui keskendunult ning millise pühendumise ja kõigutamatu rahuga Veronika ühendkoori juhtis, mõistsin ühtäkki, mida meile siin pakuti – lausa uut kvaliteeti. Ülevoolava rõkkamise asemel harrast pidulikkust, lausa pühalikkust. Ja siis taipasin – just sellist tänu need inimesed väärivadki. Sõnad on üleliigsed, kuna nad niikuinii ei suuda väljendada neid hingepõhjas liikumapandud hoovusi, kõik rõõmurõkatused jääksid vaid väliseks austusavalduseks. Just sel moel tänades olime kõik kui mingi salajase rituaali osalised. Riitus väljavalituile, kus väljavalituiks osutusid kõik kohalviibijad.
Eestlastele heidetakse ette endassetõmbumist ja sõnaahtrust. Kipume jätma enda teada selle, mida mõtleme, veel enam aga selle, mida tunneme. Meile tuuakse eeskujuks teisi, avatumaid rahvaid, kellel sõnad kergemalt huulilt tulemas. Aga sellel pühalikul hetkel olime meie neile eeskujuks. Mida tähendavad sõnad, olgu nad nii ülevoolavad kui tahes, kui nad ei suuda väljendada hingepõhjas toimuvat? Ikkagi vaid pinnapealsust. Meie pidu aga leidis tee selle pinna alla.
Ma ei tea, kas sellise muudatuse tegijad oskasid ette näha seda mõju, mida see endaga tõi. Julgen kahelda. Risk oli ju täiesti olemas, kui kasvõi mu enda algselt segaste tunnete põhjal otsustades. Aga tulemus oli seda väärt, ilma riski võtmata oleksime sellest kaunist hetkest ilma jäänud, isegi aimamata, et ka nii on võimalik oma tänu, oma sügavaimat tänu avaldada.
Iga õnnestunud risk tähendab uuendust, aga iga uuendus lisab laulupeole elujõudu.
Ilma uuendusteta laulupidude kaunis traditsioon lihtsalt kuhtub. Eelnevast tuleb kaasa võtta kõige olulisem, asendades ülejäänu uuega. Kuni seda suudetakse, seni elab ka laulupidu.
Mauno Viires
Korraldajatel võisid ju kõige paremad kavatsused olla, nad võisid neist lauludest ise lausa vaimustuda, aga polnud ju teada, kuidas võtab publik selle uuenduse vastu. Rahva meeleolud on ju etteaimamatud, pealegi on laulupeo kui pika traditsiooni austajad oma loomult paratamatult pisut konservatiivselt häälestatud.. Aga julge hundi kombel võeti ka see risk – ja jälle jääb üle selle eest vaid tänulik olla. Televaatajad nägid, kuidas teiste lauljate seas rokkis Miko Fritze. Nähtu põhjal võis otsustada, et neid hetki ei unusta ta elu lõpuni. Et vaatamata hiljutistele tagasilöökidele asjaajamises Tallinna linnaga seob teda Eestiga nüüd nii tugev side, et seda ei õnnestu puruks rebida ka siis, kui ta näiteks Lõuna-Ameerikasse peaks kolima. Aga peale rokikoori tulid ju veel ühendkooride imelised laulud... Ei, peale seda pidu on Fritze täiega meie oma!
Aga sedasama võib öelda iga kaasalaulnud külalise kohta, rääkimata meie omadest inimestest.
Muide, telesilm tabas ära ka selle hetke, mil koos teistega rokkis ka meie president. Usun, et tema poliitilised vastased on varmad siit enda jaoks profiiti lõikama. Ometi soovitan igalühel kõigepealt enda käest küsida: keda me presidendiametis näha tahame, kas liikumatut-tundetut puuslikku või inimest, kes ei kipu mingi pseudoväärikuse nimel varjama seda, et temagi tunneb sama, mida tunneb terve lauluväljakutäis inimesi? Hoopis see oleks ohu märk, kui ta väljakutsuval moel erineks oma inimestest. Ärgem nõudkem teistelt seda, millega ise niikuinii hakkama ei saaks.
Ei saa mitte vaiki olla. Ja kui avaneb võimalus välja elada endas peituvat rõõmu – kes on see, kes võiks seda keelata?
Mauno Viires
Imeline asi sündis Tõnis Mäe laulu „Ilus oled isamaa“ ajal. Lauljad nägid seda, aga kas aimas koori juhtiv Hirvo Surva mingi kuuenda meele abil, mis sündis tema selja taga? Hiljemalt laulu lõppedes publikule kummardudes pidi ta seda nägema – inimesed olid selle laulu ajal püsti tõusnud!
Kui laulupeo publik tõuseb, ilma eelneva kokkuleppe või märguandeta, on selles aktis peidus nii tohutu vägi, mida õigupoolest ei saagi võrrelda millegi muuga. Kõikidel, nii tõusjatel endil, kui ka pealtnägijail (antud juhul lauljad) võtab see pilt südame alt külmaks. Seepärast kaldungi arvama, et Hirvo Surva PIDI ka seljaga publiku poole seistes tundma, et midagi erilist on toimumas.
Aga Tõnis Mägi tõusis sel õhtul pjedestaalile, mida ta juba ammu väärib ja kuhu ta nüüd ka jääb – aegade lõpuni.
Mauno Viires
Aga – mis ikkagi on koorilaul? Ja kas oleme kõik oma koorilaulud üles leidnud?
Kaldun arvama, et meil on kasutada üks peaaegu puutumata ja üsna rikas varasalv.
Vaadates kuulates, kuidas tuhanded koorilauljad esitasid koorilauluks ümber seatud rokilugusid ja kui heas mõttes koorilaulikult need kõlasid ja millist lisaväärtust endas kandsid, siis peaks see asjaomaseid inimesi innustama hoopis uue pilguga üle vaatama Eesti rokirepertuaari paremikku. Loomulikult peab sõel olema väga tihe, aga see ei välista tõeliste pärlite leidmist. Lõppude lõpuks pole oluline ju väline vorm, see on hõlpsasti vahetatav, nagu nägime – oluline on laulus peituv sisu.
Juba Rannapi-Alenderi „Rahu“ segakooride esituses oli midagi, mis kiskus inimeste seest välja selle, mis sinna võõra silma (ja ehk iseendagi ?) eest hoolikalt ära peidetud. Sellest hetkest edasi läkski laulupidu juba „wearing inside out“. Laulupeo jaoks uute lugude värskus üllatas ja kiskus kaasa, nii et mingil hetkel tekkis juba kahtlus, kas ikka jätkub emotsiooni vanade märgiliste lugude jaoks - „Laul põhjamaast“ ja „Mu isamaa on minu arm“.
Jätkus! Laulupeoliste hinged olid nii avali, et sinna mahtus kõik see hea, mida pakuti. Aga halba ei olnudki.
Mauno Viires
Minu meelest toimus see eile õhtul ideaalilähedaselt.
Mäletan vene aega, mil viimaseks lauluks jäi „Mu isamaa on minu arm“. Paljud ütlesid, et ainult selle laulu pärast nad üldse laulupeole tulidki. Ja kui siis, selle laulu pühalikus harduses, taastus hetkeks kokkukuuluvustunne, tõstis taas pead lootus, et kõige kiuste jääme me siiski püsima, tekkis soov, lausa vajadus laulda veel ja veel koos oma rahvaga – siis äkki oligi pidu läbi ja võimude peamiseks mureks oli, kuidas lauljad lavalt alla saada. Sest kui nemad on läinud, valgub publik ise laiali. Valjuhäälditest pandi täiel võimsusel üürgama puhkpillimuusika – et vaid lauljad enam mingit laulu üles võtta ei saaks. Vähemasti nii toimus see 1969. aasta juubelilaulupeol ja sellest jäi hinge väga valus haav. Lauljad sunniti jõuga vaikima. Nii ei tohi teha ja loodetavasti ei juhtu nõnda enam kunagi.
Tulid pisut vabamad ajad ja pärast Ernesaksa laulu lauldi veel „Kas tunned maad...“ See aitas inimesed taas reipamale lainele ja tegi lahkumise lihtsamaks. Ainult et minu mäletamist mööda ei tahtnud ka siis lauljad lavalt alla tulla, neile jäi ikkagi tunne, et midagi oli jäänud laulmata.
Aga eile õhtul toimus kõik just nii nagu peab. Olid laulud, millega elati välja kõik rõõm, mis vajas väljaelamist. Olid hingelaulud, mis tõid pisarad silmi, olid pühalikud laulud, mis tõid hinge selguse. Ja siis kui oli lauldud Mesipuu-laul, oli see kui joone allatõmbamine kõigele toimunule. Kõik oli kirgas, kõik oli selge, hing oli rahulik, lisada polnud enam midagi. Laulupidu oli jõudnud oma lõpuni. Loomulikult ja ilma mingite kripeldusteta, kas äkki jäi midagi olulist siiski ütlemata?
Ei, kõik mis öelda oli, sai öeldud – ja just siit peaksid tulevaste laulupidude korraldajad malli võtma.
Mauno Viires
Juba hommikune rongkäik andis asjale oma tähenduse, seda protsessiooni võib võrrelda heas mõttes palverännakuga, kus inimesed läbi oma kannatuste saavad kinnitust oma uskumistele, oma ideaalidele. Õnneks pakub meie rongkäik küll rohkem rõõmu kui kannatusi, aga vahest hõiskab ka tõelise palveränduri süda samal moel rõõmust?
Tegelikult algas kogu see protsess palju varem. Algas tahtmisest välja jõuda laulupeole. Pikad ja vahest ehk tüütudki harjutustunnid, siis tõe hetk – kas tehtud töö tulemus leitakse olevat vääriline, kas pääsetakse nende väljavalitute hulka, kes saavad suurele peole? Ja ka veel viimased päevad enne peo algust on täis eneseületust, väsitavad proovid võtavad viimase jõu.
Aga rongkäigu algusega jäävad selja taha kõik vaevad ja algab saagi kogumise aeg.
Pingutus oli seda väärt. Too imeline päev jääb igaveseks meelde. Ja kui elus tuleb langetada keerulisi otsuseid, võib just selle päeva mälestuse vari saada otsustavaks kaalukeele langemisel.
Selle päevaga anti noortele kogu eluks kaasa kindel põhi, millele toetuda. Seda pole üldsegi vähe. Pigem üle mõistuse palju.
Osakem seda hinnata.
Mauno Viires
Tavaliselt naised hoiduvad nutmast, kartes, et see teeb nad inetuks. Aga need pisarad, mis vastupandamatu jõuga tükkisid laulupeoliste silmi, tegid nad vaid ilusamaks.
Paljud ei osanud seda ette nähagi. Need neiud, kes olid endale põsele maalinud meie lipuvärvid, et teadnud kartagi, et mingil hetkel need lihtsalt uhutakse laiali. Ja ka see oli ilus, ta kuulus selle hetke juurde.
Need hetked olid ühtaegu magusad ja valusad. Oli näha, et inimene laulab suurest õnnest, aga ometi on see ka mingil seletamatul moel valus. Ja mis kõige kummalisem – samamoodi tunnevad end ka teised lauljad, kogu laululava täis rahvast. Lisaks veel publik ja televaatajad.
Kas keegi kujutab endale ette, et võiksime minna mõne teise rahva juurde ja öelda neile: tehke endale ka selline pidu, vaadake kui võrratu see on!
Ei, sellest ei tuleks midagi välja, parimal juhul ehk lihtsalt üks tore kontsert, aga selle nimel ei hakkaks keegi nii meeletut vaeva nägema nagu meie seda teeme.
Selle õnnestumise vastu on ka lihtlabane aritmeetika. Püüdke endale ette kujutada samalaadset laulupidu Prantsusmaal või Saksamaal, kus sama suur protsent elanikkonnast astuks üles lauljatena ja sama suur protsent sõidaks maa erinevatest nurkadest kohale seda pidu jälgima. Sellisel juhul peaksime rääkima miljonitest ja miljonitest. Ja mõelge neile vahemaadele, mis tuleks läbida, et iga maanurga lauljad võiksid koguneda pealinna suurele peole.
Siin ongi väikese rahva suur eelis – meid on parasjagu nii vähe, et laulupidu kujuneb kogu rahva peoks, pea igaüks tunneb end sellega seotuna.
Oleme osanud oma eelisest võtta maksimumi – meie laulupeod on elujõulised ega näita vähimatki väsimuse märki.
Laulupidu on meie rahva hapnikukraan, mille sulgemine või sulgumine tooks endaga kaasa midagi pöördumatut.
Mauno Viires
Kõigepealt, Veronika, lepi sellega, et ma sind sinatan. Pärast eilset oled sa kogu Eesti Veronika ja pead leppima, et sind just nõnda kõnetatakse.
Ja nii nagu sinu laulupeokava oli täis mitmeid üllatusi, on ka minu kompliment sulle mõneti ootamatu:
Veronika, nende mõne päevaga jäid sa mitu aastat vanemaks!
Enne kui jõuad solvuma hakata, teen siia väikese paranduse: said mitu aastat vanemaks.
Said mitme aasta võrra küpsemaks.
Noore inimese kohta öeldakse: kasvas mitme aasta võrra suuremaks.
Nii et sina, Veronika, küpsesid ja kasvasid nende päevadega mitme aasta jagu. Need ei olnud sinu jaoks kerged päevad. Teleekraaniltki oli näha, kui keskendunud sa olid, kui sihikindel ja kui kindla käega. Sinu peas oli pilt, millisena sa soovisid seda pidu näha. Ma ei tea, kas see langes kokku sellega, mis tegelikult juhtus, julgen selles kahelda. Aga olen kindel, et sa ei vahetaks toimunut enam mingi muu helesinise unistuse vastu. See mis juhtus, oli tegelikult ime, aga imet disainima minnes võime sellele vaid kahju teha.
Sul oli tahe, sul oli visioon, sul oli kindel haare. Kuid kas sellest piisab, et sünniks ime?
Mul on meeles, kuidas Tarkovski Rubljovi-filmis pakkus teismeline poisike end kirikukella valama, kuna oli näinud, kuidas tema tapetud isa seda teinud oli. Ta tegutses enesekindlalt, äärmise keskendumisega ja kindlakäeliselt. Aga ometi, kui kell lõpuks vormist välja võeti ja sellelt esimesed kaunid ning puhtad helid kõlasid, puhkes poisike ohjeldamatult nutma. Ta võis ju teada, kuidas kella tehakse, aga tal polnud aimugi, kas see kell ikka kõlama hakkab.
Küllap pidid sama tundma sinagi. Eile said sa kuulda seda kaunist kõla, mida ootasid, aga mis võinuks ka hoopis plekiselt kõlada.
Pärast eilset pole maailm enam sinu jaoks endine, ja sina pole enam endine maailma jaoks. Püüa sellega harjuda.
Edu sulle!
Mauno Viires
Kas tõesti ei leidunud seal midagi, mis vääriks kritiseerimist?
Küllap leidus, aga ma ei tahaks minna libedale jääle, sest vähemasti kommentaariumites (aga ka igapäevaelus) kipub maad võtma mentaliteet – asi peab olema just selline nagu MINA seda tahan, vastasel korral ärgu olgu seda üldsegi. Liiga palju kurbi näiteid on sellisest suhtumisest, seepärast ei hakka ma neid siin nimetamagi. Kriitika kipub kaotama oma konstruktiivsust, kippudes olema pigem lammutav.
Seepärast olen oma sõnadega äärmiselt ettevaatlik, hoiatades juba ette, et ma ei suru oma arvamust kellelegi peale. Ometi on mul kaks ettepanekut, mida tasuks edaspidi kaaluda. Õnneks pole kumbki seotud esinejate endiga, ikka asja tehnilise küljega.
Esimene ettepanek: kas poleks võimalik tulevikus paigutada monitore nii, et lauljad ei näeks sealt oma pilti? Praegu kippus see küll segama, eelkõige lauljat ennast, aga ka televaatajaid. Oli näha, kuidas laulja ilme muutus, kui ta korraga märkas, et tema nägu on ekraanil. Tal kadus side dirigendi ja lauluga, näole tekkis tahtmatu, aga enamasti kohatu naeratus, mõni aktiivsem püüdis kaamerasse kättki lehvitada, et teda märgataks, andmata endale aru, et just pühendunult lauldes on ta kõige rohkem nähtaval.
Teine ettepanek puudutab tantsupidu ja laululava tippu asetatud kaamerat. Ilmselt olid telemehed sellest viimasest nii vaimustuses, et kippusid teda sõna otseses mõttes kuritarvitama.
Telemeestel tuli teha valik üksiku ja üldise vahel, õigemini paika panna nende vahekord. Ühelt poolt inimesed, tantsijad oma värvilistes rahvariietes, teiselt poolt kujundid, mida tantsijad moodustasid, üldpilt laululava katuselt, kus polnud näha ei rahvariiete värvi ega tihtipeale täpikestki, mis inimest tähistab. Pigem viirud, sõõrid, kujundid.
Arvan, et tantsupidu on ikkagi inimeste pidu, esinejate pidu. Pisut kohmakad, aga seda enam oma esinemist lustivad põngerjad kannavad endas palju rohkem informatsiooni kui nende anonüümsete kujundite demonstreerimine, mille nad tantsumurule endist jätsid. Praegu jäi küll mulje, et taheti vägisi ära näidata kõik need kujundid, mid tantsujuht on välja mõelnud, aga see austusavaldus tantsujuhile tuli kahjuks tantsijate arvelt.
Arvan, et igast kümnest katuseklipist oleks võinud alles jätta vaid ühe, ja sellegi kestvust tublisti kärpida. Vaid paaris kohas oli katusekaamera hädavajalik, näiteks see, kui tantsijad moodustasid sõna EESTI, või siis Eesti kaardi. Ülejäänud võinuksid aga olemata olla või siis väiksema ruuduna suure ekraani nurgas paikneda (kui meie tehnilised võimalused seda muidagi lubavad).
Eriti häiriv oli see tantsu „Eesti muld ja eesti süda“ puhul, kui tuli vaadata mittemidagiütlevat kaadrit sellest, kuidas vastastikku seatud viirud teineteisele lähenesid ja siis taas kaugenesid. Ometi oleks tahtnud näha tantsijaid. Selle tantsu puhul lausa nende nägusid. Küllap oleksid need antud tantsu puhul olnud sama kõnekad nagu laulukaare all seisjate omad lõpulaulude esitamise ajal.
Loodan, et telemehed ammendasid selle korraga oma vaimustuse uuest võimalusest ja pruugivad seda edaspidi vaoshoitumalt.
Aga ega siis tantsijad seepärast halvemini tantsinud või lauljad laulnud.
Laulu- ja tantsupidu elab ju oma elu, sõltumata sellest, kuidas seda meile näidatakse.
kuulaja-vaataja
Kui vaid argipäev ja "vanemad kogenumad" kolleegid oma praktiliste nõuannetega sündinud rõõmuleeki ja isamaa-armastust ei peletaks või peitu ei sunniks.
Ja lugeja
integraatsija
Roosa Udu
„Meil süda kerge on lõbusast laulust! See on sest, et tõusen vara, hästi võimlen ma ja harjutusi teen!“ laulis sm Dunajevski seltsimeeste Stalini ja Alliluujeva pulmas – ja nii pandi alus Nõukogude laulupidude traditsioonile.
Nii nagu 8. märtsi austusavaldust kõigile maailma töötavatele naistele, nii on klikevalitsus ka laulupidude traditsiooni püüdnud inimeste südameist välja suretada, aga asjatult. Need asjad on endale inimhingedes kindla pesakese teinud ega lahku sealt isegi mitte jalad ees.
Ka meie üksmeelne ja töökas linnavalitsuse kollektiiv otsustas laulupidu tähistada. Muidugi boikoteerisime me ametlikku pseudolaulupidu, kus lauldakse hosiannat Ansipi klikile ja vabaturumajandusele. Ei, meie läheme teist teed! - nagu ütles Volodja Uljanov oma emale, kui müüs turul maha vanaisa vana viiuli ning ostis asemele uhiuue ja höövlilaastude järele lõhnava balalaika.
Tänapäeval, kui Eestis vireleb 80% lastest nälja ja külma käes, on väga lihtne kausitäie hernesupi eest panna lapsi Ansipi ülistuseks laulma või koguni kahtlase väärtusega tantsusid vihtuma. Kui ma räägin kahtlastest väärtustest, siis mõtlen ma just seda, mille eest hoiatas meid sm Ristlaan: nad on vormilt natsionalistlikud (natsionalnõje kostjumõ), aga sisult nõukogudevastased. Aga meie, linnavalitsuse töötajad, oma hingi läätseleeme eest maha müüa ei kavatsenud, ka meie valisime viiuli asemel balalaika. Ikka leninlikul kursil!
Seepärast, nagu ma juba laupäevases Päevalehes välja kuulutasin, toimus meil pühapäeval linnavalitsuses Alternatiivne Laulupidu.
Ootasime ära, kui kodanluse õuelaulikud rongkäiku said topitud ja lauluväljaku poole teele pandi, siis alustasime oma pidu.
Roosa Udu
„Ma olen kuulnud, et seltsimehed Saulus ja Paulus on ka Suure-Jaani kalmistule maetud, ei tea, kas see peaks tõsi olema?“ küsis sm Savisaar väga sarkastiliselt selle peale.
„Ai sa kurat, ma pole kuulnudki!“ ehmatas Toobal. „Pean järele uurima, kus nende hauad siis on. See oleks väikesele linnale suur asi, tõmbaks turiste ligi. Praegu pole meil muud kui Eugeni kapp muuseumis vaatamiseks välja pandud.“
Sm Savisaart vihastas see Toobali möla sedavõrd, et ta loobus ülejäänud kõne esitamisest ja kuulutas pikema jututa Alternatiivse Laulupeo avatuks. Laulupeotule süütamine usaldati minu hooleks. Süütasin selle samovari alla, sest asjal oli juures ka praktiline külg: nii sai laulupidulistele kosutavat tšaikuud pakkuda. Kes ise parasjagu ei laulnud, sai ka barankasid juurde krõbistada, mul oli neid nööri otsa aetud terve leegion.
Lükkasin luhvtakna lahti, et võimas lauluhääl ka väljasseisjateni kanduks. Tänu minu teadaandele olid linnavalitsuse ette kogunenud laiad töötajate massid suure kunstilise elamuse ootel. Mõnel olid käes ka korvid, lootuses, et ehk jagatakse tasuta kartuleid. No see oli pisut ennatlik, valimisteni on veel ligi kaks kuud aega.
Roosa Udu
Aga kuhu tema läks või mida tema tegi sel pühapäevasel päeval, seda ärge tulge minu käest küsima. Mina tean vaid, et sm Savisaar veetis kogu selle aja meiega, sest linnavalitsuse rahvaga tal meeldib olla koos, nagu juba laulutaat selle kirja on pannud,
Meie repertuaar linnavalitsuse alternatiivlaulupeol oli iseenesestmõistetavalt kantud nõukogulikust paatosest. No näiteks Sepad (Evelyn ja Elmar) esitasid lõbusa laulukese: „Kes on esirinnas töödel, komsomool või alkohool?“
Peale kunstilise elamuse pakkus see ohtralt mõtteainet – kumb siis ikkagi?
Roosa Udu
Ei mängi ma trombooni,
ei flööti, saksofoni –
ma mängin pasaraani
ess-emm Savisaarele.
Küllap tema südame
võidan ükskord oma pasaraani mänguga.
Mis loeb sellel hetkel see,
et sel kombel seiskub linnavalitsuse töö.
Seisame vaid käsikäes
ja meie ümber lõhnab öö.
Minu rinnal õitseb üksik punaõites lill
ja hinges kõlab pasaraanipill.
Nii ma mängin seal' -
ta-rit-ta-taa, ta-rit-ta-taa,
ta-rit-ta-taa, ta-rit-ta-taa...
Kahjuks pidin ma selle koha peal oma laulu katkestama, sest linnavalitsuse naispere esitas mulle täiesti pöörase süüdistuse, nagu oleksin ma sm Savisaart seaks nimetanud! No ütle nüüd! Hakkasin ka ise kriitilise pilguga lauluteksti uurima ja tõepoolest, kui panna kokku üks pluss üks siis ma ju alustasin sellega, et mängisin oma pasaraani sm Savisaarele, aga lõpus ütlen otsesõnu: nii ma mängin seal'...
Ega sigadele mängimine pole iseenesest kuritegu, mõni inimene kohe armastab loomi nii väga, näiteks sm Lõssenko toitis oma lehmi šokolaadiga ja sm Stalin heitis pärleid sigade ette, sm Toobal teadis rääkida, et Suure-Jaani kandis loeti arenenud sotsialismi ajal ühismajandi loomadele ette partikongressi materjale – no miks ei võiks üksik vanainimene oma lõbuks rõõmustada sigu oma pasaraanimänguga? Ainult et selle juures tuleb piinliku täpsusega hoida sead eraldi ja sm Savisaar eraldi. Või nagu armastab öelda sm Putin: kärbsed eraldi ja kotletid eraldi! Vaat mis juhtub, kui unustad klassikute näpunäited...
Roosa Udu
Õhku jäi rippuma katkenud värss:
„Mullu mina istusin opositsioonis,
terve aasta opositsioonis,
hei, tillukene vellekene, kuldadi-kaldadi,
sitsisin ma opositsioonis...“
Mailiisukesel jäi laulmata palju salme – iga opositsioonis istutud aasta kohta üks. Ega me vist ei olnudki valmis kogu laulu ärakuulamiseks...
Tekkinud piinliku vaikuse katkestas sm Toobal, kes punastades palus, et ninja tüdrukud esitaksid tema lemmiklaulu „Arglik brigadir“.
Ümises ise ühe salmi ette, kuigi suuremat viisipidajat tast ei olnud:
„Päike on taeva serval madalal,
õhtuhelk laotusesse lööb
Lõõtspill on helisemas kiige all,
aeg tõesti vist lõpetada töö
Mis siin veel kaalutleda, brigadir,
kamanda vaid sirgeks read...“
Tüdrukud panid aga pead kokku, kihistasid naerda ja laulsid:
„Mis sina, maamees, linnast tead,
ei tea halba, ei tea head...
Ehhh!
Kui ma pastakale hetkeks puhkust annan,
istun Toobaliga juttu puhuma,
Ähhh!
Õlu on tal lahja nagu laukavesi,
poiss ise kui männijuurikas,
Pähh!!!“
Eks ta ole. Ega maapoisil pole kerge linnapreilide armastust võita. Eriti siis, kui oled pärit depressiivsest Eesti väikelinnast Suure-Jaanist!
Roosa Udu
„See aasta tuleb kevad teisiti
tiu-tiu ja teisiti, see aasta teisiti
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti
tiu-tiu ja hoopis teisiti
Kõik metsad ainult hullata
Sind magatan siin-sääl kui susi
kui palju õhtut päev võib kullata
sa jagada võid kallistusi.
Sinule laulan ja sina saad aru
oled nii lihtne ja hea,
sinule laulan ja sina saad aru
toetan su rinnale pea...“