Arvustus: Kiretu lugu Venemaa antikangelasest
1990. aastate alguses Moskvas korrespondendina töötanud Peter Conradi on pannud kirja Nõukogude Liidu jõhkra sarimõrvari Andrei Tšikatilo õõvastava loo.
Hüüdnime Rostovi Lihunik kandnud Tšikatilo tegutses tabamatult 12 aastat ning tappis ametliku kohtuotsuse järgi selle aja jooksul 53 tüdrukut, poissi ja naist. Paljud ohvrid olid kodutud, hulkurid või vaimse puudega, mistõttu nendest suure osa kadumist ei pandudki tähele ning mitu laipa leiti juhuslikult alles aastaid hiljem.
Conradi alustab 1936. aastal Ukrainas sündinud Tšikatilo tapjamentaliteedi tagamaid otsides juba sealtsamast sõjaeelsest Ukrainast, otsib põhjusi noore Andrei suhetest oma isaga, sellest, et Tšikatilo pidi juba varasest poisipõlvest kandma prille ja tema kallal noriti ohjeldamatult, eelkõige aga sellest, et Tšikatilo oli seksuaalselt enam kui saamatu ning leidis lõpuks rahuldust ainult verest.
Kroonulik lähenemine
Vaoshoitud, faktidel põhinev stiil jääb aga paratamatult kuivaks, mistõttu üha uutest jõhkratest veretöödest lugemine muutub rutiinseks. Tõenäoliselt põhineb raamat kohtutoimikutel, mistõttu kannatabki teose emotsionaalne külg.
Conrad selgitab lugejatele ka ajaloolist konteksti, mis tingimused Nõukogude Liidus sel ajal valitsesid, kes oli võimul, millised ühiskondlikud protsessid parajasti toimusid jne. Sama süsteemi üle elanud Eesti lugejale võib see põgus ajaloo õppetund küll jääda pealiskaudseks ja lihtsustatuks, ent kindlasti on see tänuväärt lisa Conradi läänest pärit lugejatele.
Peter Conradi
Punane rappija
Tõlkinud Helje Heinoja
Eesti Ekspress 2009
 |
  |
 |
