Arvustus: Keskeakriis ajab lastetud laulma
Endlas esietendunud „Algus” pole küll sügav näitekirjandus, kuid muusikaline lugu inimestest meie kõrval on vaatamist väärt.
Andres Noormetsa uue tüki „Algus” võib rahumeeli Endla teatri bilansi plusspoolele kirjutada – lugu nüüdisaja inimeste moodsatest hädadest on lööv ja kaasakiskuv. Lavastuse sisuga põimub mõnus muusika, mis sõnumi selgitamise kõrval pakub lõõgastust. Pärnusse oligi vaja just sellist tükki – hästi tabatud tasakaalu tõsise teema ja lusti vahel.
Andres Noormetsa loo peategelase Leo (Lauri Kink) ja kõrvaltegelased Mai (Piret Laurimaa), Hugo (Ago Anderson), Urve (Ireen Kennik) ja Merleke (Kaili Viidas) võib kvalifitseerida noorteks linnaprofessionaalideks. Nad kõik pusivad sama küsimuse kallal: kas ma elan seda õiget elu, mida ma elada tahan?
Tegelased on vastusest eri kaugustel. Leo on aru saanud, et vastus on ei, ja proovib õige eluga alustada. Töönarkomaan Urve pole küsimuseni veel jõudnud, tema läbipõlemine ja kõhklused on alles ees.
Väga huvitav, et Andres Noormets on valinud oma loo kangelasteks keskealised inimesed, kel pole lapsi. Selles on oma iva, sest lastega inimesel on eksistentsiaalne dilemma, kas elatakse õiget elu, võrratult harvem kui lastetutel. Enamgi veel, lavastuse rollid pole žanrilt tõsidramaatilised, vaid neisse mahub ka koomika. Justkui tahaks autor öelda, et moodsal inimese Angst on küll tähelepanuväärne, kuid pole keelatud selle üle lõbusalt muiata.
Ja lõpuks tuleb eraldi ära märkida bänd, mille solistiks Sepo Seeman. Bänd on rohkem kui bänd, sest tegu pole saatemuusikute, vaid rollidega. Seemani monoloogid on seejuures võrratud oma nüansirikaste naljade poolest. Bändi laulud annavad tüki sõnumile tohutu lisamõõtme, muusika ja teater on võrratul moel kokku pakitud.
 |
  |
 |
