Arvustus: Juukseotstest varvasteni testosterooni täis pumbatud jõujumbude võidukäik

„Palgasõdurid“ on legend juba enne linastumist. Ei, mitte mingil juhul näitlemise pärast, sest Sylvester Stallone ja kasvõi Dolph Lundgren on tuntud graniitnäod, kelle ilme on täpselt samasugune iga tundehetke ajal ning isegi filmi ainus näitlemist meenutav koht Mickey Rourke’i sõjamälestuste vestmise ajal tundub võõrkehana. Ega ka enneolematu süžee pärast, sest kes ei oleks kuulnud filmist, kus Ladina-Ameerika väljamõeldud riigis on kuri diktaator, kes vaeseid talumehi kui kärbseid notib ning kellele lõpuks head täiega pasunasse sõidavad. Ei, see film on midagi enamat, kui lihtsalt hea märulifilm. See on ood ühele põlvkonnale.

Selle põlvkonna lapsepõlv jäi napilt mängukonsoolide, arvutimängude ja suurte kaubanduskeskuste tuleku ette, kui lapsed veel eelistasid õues ringi lipata ning seal mängida. Samas oli see põlvkond, kes oli juba tugevalt mõjutatud USA popkorn-kultuurist ning kelle suurimateks kangelasteks ja mängurollideks olid Terminaator, Rocky, Rambo või kasvõi Robocop.

Selle põlvkonna ausa esindajana vaatasin ka mina „Palgasõdureid“ õhinaga justkui lapsepõlves, kui suurimaks meelelahutuseks Lõuna-Eesti väikelinnas elades olid naabri maja pealt kaabliga varastatud RTL-i või PRO7 pealt reede ja laupäeva õhtuti tulnud sirgjoonelised action-filmid, mille sisust aru saamiseks polnud vaja isegi saksa keelt osata. Või kelle veel suurem pidupäev oli parima sõbra juurde külla minek, sest tema isal oli videomakk ning seal sai neid samu filme korduvalt üle vaadatud.

Ja nüüd on kõigi nende filmide kangelased üheskoos: Stallone, Arnold Schwarzenegger, Bruce Willis, Dolph Lundgren ja Jet Li. Oleksid veel Jean-Claude van Damme ja Steven Seagal ka filmis osalema nõustunud… Mis siis? Aga siis oleks saanud lõpuks ometi ausalt lahenduse lapsepõlve suurim vaidlusküsimus, kes neist on kõige kõvem mees ning kes neist omavahel võideldes võidaks. Vaidlusküsimuse, mis viis vahepeal niivõrd suure tülini, et eriarvamusel olevad poisid hakkasid ise jõuga enda lemmiku paremust paika panema, kasutades selleks just selle näitleja nippe, mis küll eriti välja ei tulnud ning kogu kaklusele kõrvaltvaatajale üsna narri mulje jättis.

Ning nüüd tehtigi ära see, mida oleme oodanud vähemalt 20 aastat. Ligikaudu saja minuti digitaalselt purskama pandud vere, kõvade paukude, plahvatuste, päästmiste ja halbadele tseremoonitsemata pasunasse sõitmisega tõestab Stallone, et tema on ikkagi 1980-ndate märuli viimane seisev mees. Isegi, kui silma järgi suutis Jason Statham filmi jooksul pahasid Stallone’ist rohkem teise ilma saata. Just Stallone oli see, kes suutis vähemalt minu tutvusringkonda kuuluvad, sinna 30 eluaasta ligi jäävate meesisikute silmad juba kuid enne filmi esilinastumist särama panna. Kindlasti säravad need silmad lapselikku adrenaliini täis õhinaga ka kinosaalist välja tulles.

Oh, Sylvester, mis me ilma sinuta teeks…