ARVUSTUS: Higised madratsid said Elkenilt uue elu

 Maalidel on oma väike mõnus lugu ja näitusel terviklik selgelt loetav kontseptsioon. 1999 nimelt toimus suur mitmele näitusepinnale laotatud sisekujundusnäitus „Ruum ja vorm”, kus kujundajate tahtel tekkis Kunstihoone galeriis koht ka maalijatele ja ruumilistele objektidele.

Elkenilt rippusid galerii seinal neli naisenimedega madratsit koondnimega „La bella vita”. Mitte just päris ready-made, sest ilmselt kunstiakadeemia ühikast toodud päevinäinud madratsid kandsid siniseid inimkehi meenutavaid akrüüljälgi.

Ilusad objektid olid aga probleem ja praeguse näituse lugu algas hetkel, mil „Ruum ja vorm” pidi eksponaadid kunstnikele tagastama. Kuhu ikkagi panna neli üsna rasket uriinist ja higist haisvat vana madratsit? Hea suhtekorraldajana õnnestus Elkenil oma objektid deponeerida kunstimuuseumi skulptuurikogusse, isegi deponeerimistäht-aega kord pikendada. Siis muutus kunstimuuseumi korralik koguhoidja madratsite vana puuvillsisu tõttu üha murelikumaks ja madratsid rändasid sel suvel kunstniku ateljeesse tagasi – tõsi küll, nüüd juba päevinäinud sisust puhastatuna maalitud tekstiilidena.

Ilusad ja lumevalged

ArtDepoosse jõudsid vanad head madratsid muidugi juba loomingulise maratoni läbi teinud uut elu alustavate artefaktidena. Neile on osaks saanud suur hulk valget akrüüli ja mahulist pastat. Nad on muutunud maalide seeriaks, mis „tegelevad mälu mäletamise, ajaloo kihistuste ning keskkonna ja ümbruse vahetu tunnetamisega”, lisaks on neile kantud tekste, „mis loob semiootilise tähendusvõrgu, kuid jätab täpse vihje tööde lahti kodeerimiseks andmata”.

Elkeni näituse avamispäeval oli just sadanud maha sajandi kõige paksem lumi ja kohale olid sumbanud tõelised fännid. Neid oli parasjagu palju. Maalitud madratsid olid samuti lumevalged, ilusad vaadata ning mõjusid nii kergelt ja mänguliselt, nagu Elkeni näitustel pole juba kaua juhtunud.

„Poeem madratsile”

Jaan Elkeni isikunäitus ArtDepoo galeriis 8. jaanuarini