Arvustus: 360-kraadine U2 Helsingis – rokki ropult, poliitikat kamaluga
Okei, sellega tuleb leppida, et U2 kontsert ei ole ega saa kunagi olema ainult Bono laulu, The Edge’i kitarri, Adam Claytoni bassi ja Larry Mulleni trummitäristamise summa. Kahjuks. Ikka ja alati kipub Bono selle muidu vapustava segu üle maitsestama poliitikaga.
Nii ka seekord, laupäeval Helsingi olümpiastaadionil. Kui üle poole kontserdist suutis Bono ennast ohjeldada, siis edasi nii hästi ei läinud. Välja käidi kogu kompott: Birma opositsiooniliidri tagakiusamine, olukord Aafrikas, islamiusuliste tagakiusamine, Põhja-Iiri vabadusvõitlus ja kes teab mis kõik veel.
U2 megasõu nautimise eeldus on lihtne: tuleb osata kogu see liialdav poliitiline crap filtreerida. Kes sellega hakkama saab, on võitja. Öelgu kõik küünilised U2 vihkajad (bändi üle irvitamine tundub olevat kestev moeröögatus) mida iganes, aga bände, kes suudaksid samal tasemel sõud anda, on üle maailma heal juhul mõni üksik. Et U2 kuulub nende hulka, suutis ta tõestada 50 000 inimesele, kellest tõenäoliselt paar tuhat sõitis kontserdile Eestist.
Bändi hiiglaslik 360-kraadine lava on ehitatud kosmoselaevaks. Tund aega pärast soojendusbändi Razorlight lavalt lahkumist astuvad Bono, Edge, Mullen ja Clayton lavale David Bowie „Space Oddity” saatel. Kontserdi avab Edge’i tõmme kitarrikeeltel ja kümne aasta vanune „Beautiful Day” tõmbab soomlased hoobilt käima.
Täiuslik Edge
Just Edge on tegelane, keda jagub 360-kraadise lava igasse punkti. Ta ei vehi ekstsentriliselt, vaid teeb oma tööd näiliselt nagu muuseas. Ometi on Edge’i rifid täiuslikkuseni välja töötatud ja kõrvale magusad kuulata. Esimese kuue loo jooksul vahetab ta kitarri täpselt kuus korda ja astub lisaks ka klahvpillide taha.
Bono on täiesti vastupidine tegelane. Ta hüppab, jookseb, karjub ja kisab. Ükskõik mida ta ka ei ütle, Soome publik allub kohe. Selles, et Bono hingega asja juures ei oleks, teda küll süüdistada ei maksa. Kui 50 000 pealtvaatajat kaigub kui üks mees: „I still haven’t found what I’m looking for”, pühib 50-aastane maailmapäästja häbenemata prillide alt pisaraid.
Juba järgmine lugu paneb omakorda pisaraid valama paljud õrnahingelised fännid. Bono ja Edge’i koostöös kõlab esimest korda avalikult väga õrna kõlaga „Every Braking Wave”. Bono lihvib paari kohta laulust veel tagantjärelegi, kui Edge oli kitarrimängu juba ammu lõpetanud.
Seejärel läheb kohe jälle korralikuks rokimölluks (nt „Vertigo”). Bono näitab, et oskab ka tembutada, võttes peenes seenevihmas ette filmiklassikasse kuuluva „Singing in the Raini”. Vähe sellest, ta haarab kaasa ka publiku ning nii lõõritavadki kümned tuhanded läbimärjad inimesed rõõmsalt sellest, kui ülev on vihmas laulda.
Kontserdi põhiosa lõpetab U2 Liverpooli jalgpalliklubi hümniga „You’ll Never Walk Alone”, mis on kummardus soomlaste läbi aegade ühele tuntumale jalgpallurile Sami Hyypiäle, kes tagus palli Liverpoolis pikki aastaid.
Nagu juba tavaks saanud, avab lisalugude osa „One”, millele järgneb teine klassik, „Where the Streets Have No Name”. Kontserdi üks huvitavamaid esitusi saabub aga alles seejärel, kui Bono esitab kosmoselaevast laskunud sätendava mikrofoni taga Batmani-filmist tuntud pala „Hold Me, Thrill Me, Kiss Me, Kill Me”.
Kui bänd juhtme seinast tõmbab ja lavalt teenitult lahkub, jääb publik laulma Bono üles võetud vihmalaulu.
U2
360 Degree Tour
Helsingi Olümpiastaadionil
20. ja 21. augustil
Bono (laul), The Edge (kitarr), Adam Clayton (bass), Larry Mullen (trummid)
Publikut kokku u 100 000 inimest
 |
  |
 |
