ARVO UUSTALU: Sartre’i “Iiveldus” kui inimese haiguslugu
Kes vähegi eksistentsialismi ajalooga kursis, teab, et Sartre’i dementseks nimetamine ei ole vähimalgi määral utreerimine. Küll võinuksid psühhiaatrid ja geriaatrid omal ajal vaielda selle üle, millises vanuses too hiiliv ja salakaval haigus prantsuse suurmeest tabas. Sartre’i haigusest saab sügava huvi korral lugeda tema naiselukaaslase Simone de Beauvoiri 1984. aastal avaldatud raamatust “Hüvastijätutseremoonia”, kus kirjeldatakse kümmet viimast ja vaimselt nõtra Sartre’i aastat. Oma elupäevade lõpul lisandus täielikule kontaktivõimetusele paraku ka füüsiline pimedus.
Kas seda saab panna eesootava vaimuhaiguse arvele, kuid Sartre peaks olema ainus kirjanik Nobeli preemia ajaloos, kes autasust loobunud. Kas tegu oli eluvõõra teadlase naiivsuse või vaimuhaigusega, aga Sartre oli ka mees, kes kiitis heaks Venemaa inimvaenuliku tegevuse, ning mees, kes kergitas austusega kübarat Mao Zedongi varblaseideede ees. Koos visiitelukaaslasega reisis Sartre nii Hiinas kui ka Nõukogude Liidus. Sartre’i Nobeli-aastal jäänud paarike Eestis kultuuriintelligentsile silma sellega, et vahetpidamata sebiv Beauvoir ei lasknud väliselt veel noorel ja elujõus mehel suudki lahti teha ega iseseisvalt sammugi astuda.
Pikk Beauvoir pidas väikest kasvu ja mitte just kõige nägusama välimusega Sartre’it teatud mõttes oma lapseks. Vähemasti käitus nõnda. Vabaabielupaari kummalistest peresuhetest annab tunnistust ka see, et järglasi neil endil polnud, kuid see-eest adopteerisid mõlemad täisealisi lapsi, kelle suhtes tundsid mitte pelgalt isalik-emalikku kiindumust.
Kõige eelneva taustal tundub ehk ootamatu nimetada ühiskonna poolt kehtestatud reegleid hipilikult eiravat Sartre’it väikekodanlaseks. Kuid mis teeb siis inimese väikekodanlikuks? Boheemlane ei saa olla majanduslikult kindlustatud, edukas ja iga päev vähemalt kuus lehekülge erialast teksti tootev inimene. Ta võib vaid mängida boheemlast, olgu siis teadlikult või ebateadlikult. Mässajatena rikkusid elukaaslased aga ühiskonnas paika pandud tõekspidamisi meeleldi.
Vaevalt et tegu mingi vääramatult filosoofe-kirjanikke niitva taudiga, aga ka Sartre’i suur eeskuju ja mõjutaja Friedrich Nietzche kannatas dementsuse käes ning ajukurvalt lõppesid elupäevad ka epilepsiahaigel Gustave Flaubert’il, kellest Sartre jõudis valmis teha kolmeköitelise uurimuse.
Autisti iiveldus
Sartre pidas 1938. aastal avaldatud esikromaani “Iiveldus” oma parimaks ilukirjanduslikuks teoseks. Arvamusega jääb üle vaid nõustuda.
“Iiveldus” on lugu Antoine Roquentini nimelisest teadlasest-autistist, kes leiab, et elul pole mõtet. Materiaalselt kindlustatud, huvitavat ja head tööd omavat peategelast tabavad kas mõnest füüsilisest või vaimsest haigusest tingituna sagedased iiveldushood. Kui Roquentini pidada normaalseks inimeseks, siis võib tema seisundit nimetada permanentseks vene spliiniks.
Peategelane tundub paljuski olevat Sartre’i alter ego. Sartre või vähemalt Roquentin arvab, et nagu on mõttetu elu, on võimatu ka armastus. Patsienti nägemata on raske diagnoosi panna, kuid Roquentini päevikus toodud haigussümptomite järgi segunevad temas autism ja skisofreenia. Mees ei oska inimestega kontakti astuda, vegeteerib oma maailmas ega oska elus näha ilusat. Suure tõenäosusega on ajaloo suurmeestest raamatut kirjutava Roquentini füüsilised hädad siiski psühhosomaatilised.
Roquentin mõtiskleb oma päevikute alguses: “Kummaline on see, et ma ei pea ennast põrmugi hullumeelseks, ma näen ilmselgelt, et ma seda pole ...” Ka kogenematu intern-psühhiaater võib juba taolise mõttekäigu peale eksimatult öelda, et mees eksis.
Kui “Iiveldusele” midagi ette heita, siis selle filosoofiat filosoofia pärast. Ei olnud ei Sartre’il endal ega Roquentinil põhjust maailma läbi mustade prillide vaadata.
Kui Flaubert püüdis puhta kirjanduse poole, siis “Iiveldusest” kumab läbi konstrueeritud puhas filosoofia. Selle filosoofia eeskujud on Sartre’il üsna tabatavad: Freud, Nietzsche, Dostojevski ja Marx.
Sartre’i teeneks on ka naturalistliku detailitäpsuse toomine väljamõeldud keskkonda. Detailitäpsuse laiem tähendus võiks olla aga mittearusaamine sellest, mis on elus oluline ja mis ei ole seda mitte.
Elulugu
Jean Paul Sartre
Sündis 1908. aastal Pariisis.
Mereväeohvitserist isa sureb, kui Jean Paul on viieteistkümne kuune.
Sartre ema neiupõlvenimi oli Anna-Marie Schweitzer ja ta oli Albert Schweitzeriga lähedalt sugulane.
Sartre lõpetab 1929 École Normale Superieure. Seal kohtab ta Simone de Beauvoir’d, kellest saab ta elukaaslane.
Sartre töötab aastatel 1931. 1945 õpetajana.
Teise maailmasõja ajal viibib lühiajaliselt Saksamaal vangis.
Aasta pärast Stalini surma 1953 Sartre külastab Nõukogude Liitu. Selle reisi ajal on tal armuafäär oma tõlgi Lena Zoninaga.
1964 määratakse Sartre’ile Nobeli kirjanduspreemia, millest ta ütleb ära, olles seega ainuke kirjanik, kes on sellise sammu astunud.
Sartre mõistab hukka Punaarmee invasiooni Ungarisse 1956 ja Tshehhoslovakkiasse 1968 ning on suur Vietnami sõja vastane aktivist.
1970 Sartre arreteeritakse, kuna müüs tänaval maoistlikku ajalehte, mis oli keelatud.
Sureb 1980 kopsuhaigusesse.
