ARVO UUSTALU: Jonathan Franzeni portree keskmisest ameerika perest

##Franzen on ebatüüpiline ameerika kirjanik, sest on kirjutanud kõigest kolm ilukirjanduslikku raamatut: “The Twenty-Seventh City” (1988), “Strong Motion” (1992) ja “The Corrections” (2001).

Franzeni “Parandused” meenutab kaanepildi poolest Molnari “Pal-tänava poisse”, jutustamislaadilt Dreiseri “Ameerika tragöödiat” ja paksuselt Lev Tolstoi “Sõja ja rahu” esimest köidet. Aga Franzeni teos ei küündi ungari rahva kuulsa poja, Ameerika töölislauliku ja vene lõvikirjaniku tasemele. Tegemist on tüüpilise story’l põhineva realistlikus laadis perekonnaromaaniga, millega võiks vaimse tervise huvides asendada õhtuseid seebifilme. See on ameerika tragöödia draama vormis.

“Parandused” on lugu USA Kesk-Lääne perekonnast 20. sajandi lõpul. Pereema Enid Lambert on kogu elu toredat pereelu elanud. Nüüd, kus lapsed on suureks kasvanud ja kaugetesse paikadesse suurt palka otsima läinud, selgub, et ta mehel on Parkinsoni tõbi.

Pereisa Alfred on samuti elanud raudteeinspektorina töötades ja lapsi kasvatades õnnelikku elu. Kui saatusele midagi ette heita, siis vanade inimeste puhul nõnda sagedast terviseprobleemi.

Ka Alfredi ja Enidi lapsed vaevlevad mingi vaimse tõve küüsis. Nende vanem poeg Gary on rikas nagu Kröösus, kuid kannatab depressiooni all, nooremal pojal Chipil tuleb tööst loobuda, sest ta kannatab Clinton-Levinsky sündroomi all, meisterkokast tütar Denise vaevleb oma ebatraditsioonilise seksuaalse orientatsiooni tundmaõppimise käes. Vanemate maja eest ei viitsi keegi lastest hoolt kanda ning seega soovitavad nad selle maha müüa. Pereema Enid otsustab perekonna jõuludeks veel viimast korda koju kutsuda, kuid selle saavutamiseks tuleb vaeva näha.

Mis läks kriitikuile hinge?

Nii investeerimispankurist Gary, seksuaalselt meelas, Leedusse tööle suundunud Chip kui ka homoseksuaalsete kalduvustega Denise on leidnud elus oma koha. Ometi vaevab neid mingi sõnulseletamatu rahutus, mida Franzen seletab lahti ülima ladususega. Igast pereliikmest räägitakse romaanis pikalt ja detailitäpselt – alates väikeste sõõmudega kohvi rüüpamisest ning lõpetades toasussi jala otsast libistamisega. Kuigi raamatust võib väidetavalt ka huumorit leida, on see heal juhul situatsioonikoomika, mitte iroonia.

Mis siis kriitikutele nii väga hinge on läinud, et Franzen selle raamatu eest National Book Awardi sai? “Paranduste” suurima plussina on välja toodud, et kirjanik leiab oma terava silmaga huviväärset ka keskmises ameeriklases, kusjuures teeb seda ülima detailitäpsusega. Ehk siis keskmise ameerika pere portree, kirjutatuna keskmisele ameeriklasele jõukohases realistlikus võtmes.

Aga ma ei saa aru, mida põnevat leitakse “Vaprates ja ilusates”, ei saa ka aru, mis paelub inimesi “Paranduste” juures, olgu see siis nõnda sügavale keskmise ameeriklase hinge vaatav kui tahes. Samas on tegu suurepärases aeglases tempos tõusude ja mõõnadeta kulgeva seebiooperi-rahvaraamatuga, mille saatel meeldiks vast aega sisustada nii pereemal, tütrel kui vanaemal.