ARVO UUSTALU: Alessandro Baricco veretu sõda
Mõlemad mehed on sündinud Torinos, kuigi 40-aastase vahega. Oma surmaga 1987. aastal oleks Levi justkui teatepulga üle andnud tol ajal kolmekümneseks saavale Bariccole, kes järgmisel aastal avaldas oma esimese kirjutise – essee Rossini loomingu kohta.
Kui aga juudi verd Levi jõudis oma novellide ja autobiograafiliste sugemetega romaanide sügava tunnetuseni läbi Auschwitzi surmalaagri, siis Baricco on oma kolm aastat tagasi avaldatud lühiromaanis “Veretult” (“Senza Sangue”) saanud toetuda vaid kirjanikufantaasiale ja konstrueerimisele.
“Veretult” ilmus 2002. aastal ning avaldati kiiresti mitmekümnes keeles. See räägib Nina-nimelisest tüdrukust, kelle sõjakurjategijast isa ja vend lasti vahetult sõja järel kättemaksuks maha, ning hilisemast naisest, kes vanade veritasutraditsioonide kohaselt tapab omakorda mahalaskjad. Ometi ei otsi Nina mitte ainult kättemaksu, vaid ka paranemist oma hingehaavadele.
Lugu saab alguse sellest, et noormees Tito hoiab saladuses, et nägi keldrisse peitu pugenud Ninat, päästes sellega tüdruku elu. Vanaduspõlves saavad peategelased kokku. Mees mõtleb, et nüüd ootab ka teda kuul otsa ette. Kuid kuuli asemel pakub vana naine mehele hellust. Kaks purustatud hinge leiavad justkui leppimise.
Ja ega sellele story’le väga lisandugi suurt filosoofiat või psühhoanalüüsi. Puudub vonnegutlik iroonia või bulgakovlik mitmeplaanilisus. Raamatus on küll filosoofilisi kujundeid nagu vana laps ja laps-vanur, kuid need on juba käibesümboli tasemele tõusnud ilustused.
Kõik sõjad on sarnased
“Veretult” on ülesehituselt pikema novelli mõõtu lühiromaan. Jutustamislaadilt on sel nii novelli kui ka jutustuse elemente. Ühelt poolt on tegu romaanilikult kõrvalepõigetega kulgeva pajatusega, kuid samas on tekst lakooniline ja tihe, teose lõpp klassikaliselt novellilik.
Kriitikud on toonud teose puhul esmasena välja mõtte, et kõik sõjad on sarnased ja et sõja ametlik lõpp ei tähenda sõja lõppu inimeste südames. Mõnes mõttes on “Veretult” murtud põlvkonna järelkaja. Ja nagu ikka, näib kõigil osapooltel sõjas olevat õigus. Paremasse ellu uskumise nimel lastakse maha nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Leheküljel 53 toimub järgmine dialoog: “Me olime sõdurid.” – “Mis sõda? Sõda oli lõppenud.” – “Mitte meie jaoks.” Ei lõpe sõda maailmasõja veteranidele, ei lõpe see Vietnami sõja veteranidele, ei lõpe see Afganistani veteranidele. Liiga palju jääb hinge valu.
Kuigi tegelaste vanuse järgi teose lõpuosas võiks arvata, et sündmused said alguse Teise maailmasõja järel, tundub pigem, et just nõnda võiksid käituda ja mõelda inimesed näiteks Jugoslaavia kodusõja järel, mil polnud selge, kes on mõrvar ja kes ohver ning kas sõjakurjategijat peaks karistama riik või peaks seda tegema ise. Nagu on sarnased kõik sõjad, on sarnased ka kõik sõjajärgsed ajad.
“Veretult” on kirja pandud ajalehelikes lühilausetes ja kohati katkendlikult. Tekstile ei pea eriti juurde mõtlema. Piisab, kui jälgida lugu.
