Arvamus: Marssalid ja meditsiiniõed suures sõjas
Rodric Braithwaite on kirjutanud Moskva kaitsmisest 1941. aastal nii, et raamatu tegelasteks pole üksnes suured väejuhid ja anonüümsed väehulgad.
Suured väejuhid on raamatus küll olemas. Kõige rohkem on nendest lahti kirjutatud Konstantin Rokossovski, poola päritolu härrasmees, keda Punaarmees mäletatakse inimestest hooliva ohvitserina. Aga raamatus on ka niinimetatud väikesed inimesed, nagu näiteks meditsiiniõde Jelena Okuneva, kes vangi langes. On koolipoisid, kellele anti vintpüss (parimal juhul) ja saadeti nad Moskva lähistel asuvale eesliinile. On inimesed õhukaitsest, lapsed ja vanurid, kõik personaalsel kujul. Rodric Braithwaite suudab sel viisil luua koondportree rahvast. Selline käsitlus on üllatavalt tänapäevane ja sümpaatne. Iga teoses hargnev väikese inimese lugu on ju dokumentaalne. Faktid teevad raamatu tõsiselt võetavaks.
Braithwaite seob Moskva lahinguga ka Rževi all korraldatud pealetungioperatsiooni. Tänapäeva Vene ajalookäsitluses on 1942. aasta Rževi lahinguisse suhtutud kui eraldi sõjasündmusse, kus marssal Žukovi innukal soovil aeti tulemusi saavutamata auku ligi miljon Punaarmee sõjameest. Sellest on Venemaal hakatud avalikult rääkima alles nüüd.
Brittide endise suursaadikuna Moskvas töötanud Rodric Braithwaite on silmanähtavalt Vene-sõbralik mees, kuid see pole seganud teda rääkimast ajaloo stalinistlikest seikadest nii nagu need olid. Mitmes mõttes tasakaalukas raamat. Märksa tasakaalukam kui mõnigi Braithwaite’i avalik sõnavõtt tänapäeva Vene-poliitika asjus.
Rodric Braithwaite
Moskva 1941
Tõlkinud Rein Turu
Varrak 2010
 |
  |
 |
