Jakob Pärna teosed väljendavad eeskätt eesti mehe unelmaid rahvusliku ärkamise kõrgajal ehk 1870-ndail aastail. Number üks nende unelmate seas oli pärisperemeheks saamine, s.t talukoha päriseksost ja rentnikuseisust pääsemine.

Pärn veenab lugejat, et rentnikuna on iga edusamm vaid omaniku tulu. Mida ilusamaks teed sa maja, seda kallimalt too selle edasi müüb. Mida parem on su viljasaak, seda kõrgem tuleb su rent. Rentniku huvides on virelda, mis on ebaloomulik. Ainult päriskoht võimaldab loomulikku tööeetikat.

Ida-Euroopa üürnikeprobleemi taustal kõlab see tuttavalt. Ühtlasi näeme, kust on pärit eestlase umbusk üüritud-renditud eluaseme vastu. Üüritud kodu ei ole päriskodu. Lääneeurooplane, kes elab kõrvuni rendieetikas, seda eestlaslikku omandi ja olemise ühtsust ei mõista.

Laiemas plaanis seostati talude päriseksostu isaisade maa kättevõitmisega pärast sajandeid kestnud vägivaldset võõrandatust. Mida 600 aastat ei saanud kätte mõõgaga, pidi nüüd saama rahaga. Talumaade päriseksost oli otsekui maa tagasiost tema õigetele peremeestele ja rahva vabaduse tükkhaaval taastamine. See lisas isiklikule rühmamisele sotsiaalset paatost.

Oma talu ja õige naine

Seda tõusva eestluse esmast väljakutset – talude päriseksostmist – käsitleb Pärn „Oma toas, oma loas” (1879), mis omandas laia leviku talurahva turgutajana. Lugu on nimetatud ka rendiperemeeste rikkuse aabitsaks. Kõik Pärna veerandsada jutustust ja lühiromaani – kenake toodang, millest muist on jäänud käsikirja – on muinasjutud teemal „õiglus võidab”, kus antakse ühtlasi näpunäiteid elu paremaks korraldamiseks. See romantilise raami ja praktilise eluõpetuse ühendus on Pärnale iseloomulik. See tingis ka tema kiire unustamise karmima ilmega realismi tulekul.

Hoolimata erinevustest kristluse mõistmisel on Pärna õigusega peetud Carl Robert Jakobsoni ideede hääletoruks. Eesti pärisperemees oli Jakobsoni programmi põhiosa ning eesti soost mõisnik selle loomulik jätk. Är­gem unustagem, et mõtlemine toimus seisuslikes raames ning sotsialistlik üheõiguslus jäi eesti äratajatest kaugele. „Mustas kuues” (1883) lähebki Pärn seda teed, näidates, kuidas pärisperemeeste kihist kerkivad eesti mõisnikud. Kuid ühes sellega saavad põhiteemaks – naised.

Ärkamisaegse eesti mehe teine suur unelm oligi abielu heast puust naisega. Ainult see tagas tema laste tõusu paremasse seltskonda, puhtamate ja prestiižikamate ametite peale. Koha päriseks ostnud peremehejõmm võis oma talus mässata palju tahes ja korjata vara isegi rohkem kui mõisnik, talupojaelu ringist see välja ei viinud. Sotsiaalse hüppe tõi kaasa abielu sellest ringist väljapoole, kodaniku- ja literaadiseisusest naisega, unistustes ka aadlidaamiga. Sellest siis naimise tähtsus Pärna juttudes, mille üle ei tasu naerda. Seebiooperlikult kirevatest suhetest hoolimata on abielutemaatika taga tõsine poliitiline probleem.

Unelmad ja „Must kuub“

Hea partii üks eeldus oli muidugi haridus. Kuid oma laste koolitamine ei olnudki rikkamale talupojale ülesaamatu raskus, pigem oli see hoiaku küsimus. Abieluga olid lood keerukamad.

Haritud eesti mehele võrdset eesti naist leida oli vaat et võimatu. Pilk tuli pöörata saksa või saksastunud ringkondade poole. Sealt võtsid naisi kõik rahva suured eeskujud: Faehlmann, Kreutzwald, Jannsen, Jakobson, Hurt. Selleks pidi suutma kõigepealt ise hästi saksa mängida. Pärn jätab mainimata, et ka tema eestimeelne dr Visnapuu kõneleb „Mustas kuues” sagedasti saksa keelt – ja seda vähemalt sama hästi kui oma emakeelt. Nii nagu Faehlmann, Kreutzwald, Jannsen, Jakobson, Hurt.

Kõige muinasjutulisem variant oli muidugi aadlikust partneri leidmine – see tõi mõisnikuseisuse üleöö kätte. Selle lahenduse pakkus juba Jakobson välja oma näidendiga „Arthur ja Anna” (1872), kus Arthur von Adelstein võtab endale naiseks eesti talutütre. On arvatud, et Arthuri eeskuju oli seesama Timotheus von Bock, kellest kõneleb sada aastat hiljem Jaan Krossi „Keisri hull”. Kuid et eesti mees endale saksa aadlipreili kosiks, oli juba utoopia. Pärn katsetas seda võimalust „Juhanis ja Adeles” (1879), mis osutuski tema populaarseimaks teoseks. Rahvas armastab muinasjutte ja kitši.

„Mustas kuues” seevastu tehakse uhke žest: eestlaste kätt paluvad niihästi parun kui ka paruness, kuid mõlemad saavad korvi. Nii nagu saksa mõisnik sakslasega, nii abiellub ka eesti mõisnik vaid eestlasega. Pärn on jõudnud arusaamisele, et rahvuslik aadel peab põhinema puhtal tõul.

„Musta kuue” esimene peatükk on vist esimene suur erootiline stseen eesti kirjanduses. Dr Visnapuu riietab siin uppumissurmast päästetud parunessi lahti ja kinni – ja uuesti lahti, ning ei jõua ära imetleda aristokraatliku neitsi ihulist ilu. Kes teab, kui magusalt võis haritud eestlase jaoks lõhnata noore aadlitari alastus? „Mustast kuuest” saaks toreda filmi.

JAKOB PÄRN (1843–1916)

Sündis Tartumaal Tormas Lahvar­di talus; Lahvardi Kristjani eeskujuks „Omas toas, omas loas” on ta oma isa Kristjan. Algõpetust andsid Pärnale nii köster Adam Jakobson kui ka selle hiljem kuulsaks saanud poeg Carl Robert.

Käis Tartu saksakeelses õpetajate seminaris ning oli saksa-, eesti- ja venekeelne koolmeister Põltsa­maal, Lihulas ning alates 1883. aastast 25 aastat Otepääl, kus ei puudunud töölt ühtegi päeva ja mängis igal pühapäeval kirikus orelit. Kirjanikutööle tõmbas see kohusetruudus viimaks kriipsu peale.

Oma naise Annaga oli Pärnal 11 last, kellest paljud surid kirjaniku eluajal.

„Oma toa, oma loa” tõlkis 1882 eesti proosa ühe esimese näitena soome keelde ajakirjanik Carl Gus­taf Swan (1839–1916), kes oli 1869 käinud Eestis laulupeol ning vai­mustunud Koidulast. Keeleandeka mehena õpetas ta eesti keelt ka oma tütardele, keda oli kokku ühek­sa. Üks neist, 16-aastane Aina­mo, aitas Swani ka Pärna teose tõlkimisel. Swani kodus kõ­nel­dud tõlkimise ajal vaid eesti keelt.