“Oceani kolmteist” on meelelahutuse põhjatu ookean

Hollywoodist tuleb viimasel ajal filmidele rohkem järgi, kui sünnib Eesti keskmises peres lapsi. Algne “Oceani üksteist” oli film, millele oli raske järge mitte teha. Hea režissöör (Steven Soderbergh) ning staaride nimekiri, mis algab Georg Clooneyga ja on nii pikk, et selle üleslugemine võtaks enda alla keskmisest lehearvustusest vähemalt pool. Lisaks õnnestunult loodud meeleolu, parajalt vaimukas dialoog ning kergelt robin-hoodlik kelmilugu, mis välistab kõikvõimalikud moraalsed dilemmad ja laseb keskenduda argipäeva unustamisele.

Kui triloogia esimeses osas jutustati veel lugu, siis viimases ollakse sellest juba peaaegu loobutud.

Muretu meeleolu

“Oceani kolmeteistkümnes” pole erinevalt kahest esimesest filmist ka kuigi palju ootamatuid süžeekäike või on vaataja nende ootamatustega juba nii harjunud, et ei suuda neid registreerida. Sisuliselt on tegu ühe hiiglama kavala kasiinorööviga, mis kahe tunni jooksul 1970-ndate hõngulises stiilis meie ette laiali laotatakse.

Valitud hetkil võib tekkida küsimus ekraanil toimuva mõttekuse kohta, ent siis viskab George Clooney mõne Martini-lõhnalise nalja ning tähelepanu hajub.

Staaride ridu täiendab seekord vanameister Al Pacino, kelle kanda on halastamatust kasiinoomanikust antagonisti roll. Alati veenev Pacino ei tee just suuremaid pingutusi oma karakteri peenekoeliseks mängimiseks. Aga filmi enda muretus ei jäta võimalustki, et me viitsiksime sellele suuremat tähelepanu pöörata või selle üle nuriseda. Ruletilaud keerleb ja panused tõusevad, ning kuigi lõpplahendus on kõigile teada, ei keela me endale pisukest põnevustunnet, jälgides, kuidas täpselt sinna jõutakse.

Õigupoolest polegi justkui enam tegu filmiga. See on kahetunnine meelelahutusprogramm, kus mõnd narratiivset elementi kasutades näidatakse vaatajale üht kasiinoröövi.