Enn Tegova ja Tartu kunst

Võib öelda, et viimastel aastatel pole Tallinna ja Tartu kunstil erinevust pea olnudki – põhjusel, millele viitas ka Tegova, et kunstielu on läinud igavaks. Erinevused on kadunud, kogu kunst on üheülbaliselt rahvusvaheline.

Meenub üks Johannes Saare kureeritud noorema kunsti näitus Moskvas. Pärast vestlesime pikalt ühe Moskva kriitikuga, kes mäletas veel üleliidulisi näitusi. Ta ütles, et suurde Maneezˇi näitusesaali sisenedes olevat ta saja meetri pealt kohe ära tundnud, kus on Eesti, kus Läti, Armeenia või Usbekistani kunst. Selle näituse kohta ütles ta: normaalne euroopalik tänapäeva kunst, kui ei teaks, et tegemist on Eesti kunstnikega, siis võiks oletada teab millise riigi kunsti.

Ometi oli olukord erinev ka Eestis endas ja aastaid käis kahe linna kunstnike ja ka kahe kunstimuuseumi omavaheline jagelemine, mis pole päriselt lõppenud siiani. Konflikt oli juba ajalooliselt sisse programmeeritud. Tallinnas asutati riigi kunsttööstuskool, Tartus Pallas. Meie mõistes oli tegemist akadeemilise kõrgkooli ja rakenduskõrgkooliga ning muidugi vaatasid tartlased pealinna koolile ülevalt alla.

Tuli sõda, sakslased okupeerisid Tartu kiiresti ja seal jõuti ainult inimesi maha kõmmutada, ulatuslikuks mobilisatsiooniks aega ei jätkunud. Tallinnast seevastu võeti kaasa kõik, mis sai, sealhulgas ka kunstnikud, kes mobiliseeriti ja kellest said 1942. aastal loodud Jaroslavli kunstnike kogukonna liikmed. Nemad tulid tagasi võitjatena. Käibel on müüt, et Eestisse tagasi tulles said nad juba rongis teada, et kunstihoone on terveks jäänud ja juba kupees jagati ateljeed ja korterid ära.

Pärast sõda nihkus kunstimetropol pöördumatult Tallinna. 1949. aastal algas sõda nn formalistidega ja eelkõige sattusid löögi alla tartlased, kes ei tahtnud või ei osanud sotsialistliku realismi nõudmistega kohaneda. Paljudel, nagu Ülo Soosteri rühmal, tuli ette võtta ka Siberi-tee. Loogiline lahendus oli see, et Pallase järglane kunstiinstituut (ERKI) toodi Tallinna. Tartlased jätkasid oma pallaslikku joont, mis oli omamoodi protest sotsrealismi vastu. Tegelikult oli ka 1950. aastatel valdav maaliline laad ja abstraktsionism.

Äkki toimus kannapööre

Enn Tegova ei kavandanud algul üldse mingit kunstnikukarjääri, aastail 1965–1972 õppis ta hoopis põllumajandusakadeemias (EPA) loomakasvatust. Ise meenutab ta seda aega nii: “Vene kroonust möödahiilimise variant oli EPA-sse minek. Põdurad vanemad olid ka rahul, et ERKI-sse mineku asemel koju appi jään ning asjalikuma elukutse valin.” Kuid kultuuripisik oli tal sees. Juba 1963. aastal läks ta ülikooli kunstikabinetti Kaljo Põllu käe alla ning jätkas kunstiõpinguid Tartu kunstikoolis. Paradoks on seegi, et kõrghariduse omandas Tegova samas koolis, mis vahepeal oli muudetud Tartu kõrgemaks kunstikooliks ja mis muide visalt tahtis saada Pallase nime. Ometi on see mitte Pallase tüüpi, pigem Bauhausi tüüpi rakenduskõrgkool.

1968. aastal ühines Tegova Visarite rühmitusega, kes juba oluliselt eraldus Tartu pallaslikkusest, orienteerudes pop- ja opkunstile ning olles lähemal pigem samasugustele otsingutele, mida viljelesid ka Tallinna noored kunstnikud. Tegova meenutab, et Kaljo Põllu ütles 1968. aastal ülikooli juhtkonnale umbes nii: “Tallinnas on rühmitus ANK, ja meil siis kunstikabineti eesrindlikud üliõpilased Jaak Olep, Peeter Urbla, Enn Tegova ja kabineti laborandina töötav juba tunnustatud maalija Peeter Lukats.”

Nime soovitas Paul Ariste, lähtudes mingist murdest. Eks rühmitus oma avangardismiga ja poolpõrandaaluste tõlgetega oli algusest peale ülikooli juhtkonnale pinnuks silmas. Ka vanad pallaslased ei neelanud seda alla: uuemat kunsti nimetasid nad plangumaaliks – seda tänu kujundikeele lihtsustumisele, loobumisele peenest pintslitööst ja faktuuridest, mille asemele tulid ühevärvilised tasapinnalise vormid. Kõike seda seostasid pallaslased pealinna laastava mõjuga.

Ajakirjanduses ja kunstikriitikas hakati üha rohkem rääkima kahe linna kunsti vastandlikkusest. Mis siin ainult Visaritest rääkida. Tartlane Ilmar Malin, kes innustus sürrealismist, on öelnud, et ta tunneb ennast “tallinlasena, kes elab Tartus”. Ometi suutsid Visarid tegelikult ju ka Tallinnast tulnud Kaljo Põllu juhtimisel ehitada kahe linna noorte kunstnike vahele silla, mis avaldus ühisnäitustena ülikooli kohvikus ja mujalgi.

1971. aastal kirjutas Kaljo Põllu Visarite manifestis: “Seadsime ülesandeks oma loomingu ja uute kunstiideede propageerimise kaudu lootuse ja tasakaalutunde tagasiandmise (vähemalt üliõpilaskonnale). Püüdsime näidata, et kunstnike kaadri noorenemise allikad peituvad Tartus endas, siinsete traditsioonide järjepidevuses.”

Kunstiteadlane Sirje Helme on jällegi viidanud kahe linna kunstisuhtele: “Manifest lähtub seisukohast, et Tartu kunst on laostunud ning selleks puudub vajalik noor energia.” Ta viitab ka kriisile, mille on toonud “näiline heaoluühiskonna massikultuuriga kaasas käinud manerism ja epigoonlus”.

Hüperrealismist sürrealismi

Alates 1960-ndatest on Enn Tegova teinud läbi kõik Tartu kunsti etapid. Kaljo Põllu lahkus Tartust ja ülikooli kunstikabineti võttis üle Andrus Kasemaa. 1977. aastal ajas ta oma õpilastele kärbse pähe: teeme hüperrealismi ja autopilte. Noorematega (Miljard Kilk, Ilmar Kruusamäe) läks kaasa ka Tegova.

Hüperi ajastu Eesti kunstis kestis 1980. aastate keskpaigani. Tuli jälle otsida midagi uut. Ilmar Malin koondas kunstnikke sürrealismi lipu alla ja siis sündis kirju rühmitus Para, mis ühendas kahe linna kunstnikke. Palju tuli mõjutusi Ilmar Laabanilt, kellega Malin oli juba 1966. aastal Stockholmis venna kaudu kohtunud ja kes oli 1980-ndate lõpust alates Eestis tihe külaline. Mõistagi ühines Paraga ka Tegova, kuigi ega tal olnud sürrealismiga rohkem ühist kui igal teisel kunstnikul.

Uuemal ajal on saanud Tegovast energiamootor, kes püüab Tartu kunstielu ülal hoida.