Armuavaldusi inglile
Ott Heinapuu esikkogu pealkiri ja vormistus on omavahel vastuolus.
Raamat koosneb vanast soome-ugri traditsioonist inspiratsiooni saanud, ehkki küll riimimata armastusloitsudest. Lembelüürika on lõunapoolne nähtus, Heinapuu luulet nii juba ei iseloomusta.
Ka sellele olendile, kelle silmes autor näeb „tumeda päikese kiirt/yle tähitu laotuse/ja maksakarvalise maa/valgete sute jooksuajal/kui neid jumalate leivaga/toidetakse” tundub ingel kohatu tiitlina. Ootaks maalähedasemat vastet. Ent kui Heinapuu ingel oleks pärit ka paari tuhande aasta tagusest ajast, võiks ta nende nappide värsside inspiratsiooniallikaks olemise üle sama uhke olla. Ajatuse tunnet süvendavad Elo-Mall Toometi pildid.
 |
  |
 |
