Armastuse ja surma müsteerium

THEATRUM: Lembit Peterson hoiab ladina kvartali teatri ümber tekkinud head mainet

Vanaduse tarkus ja nooruse süütus, isegi naiivsus ei ole üksteisele võõrad

teatrikriitik Theatrumi “Pelléas ja Mélisande” laseb vaataja eesti ebamäärasest keskmisest teatrist välja puhata. Ja jõuda äratundmisele, et tõesti on aeg midagi teistmoodi teha. Ma ei mõtle meedia ja interneti kasutamist. Ekraani tõi eesti lavale ühe Hollandi teatri külaskäik juba sügaval vene ajal ning internet ammendab ennast arvatavasti paari korraga. Teine asi on välja kaevata midagi vana, milles leidub antiigi õilsust ja mis näib korraga täiesti uus, sest annab uue vaatepunkti, uue ilumõiste, uue näitlejakontseptsiooni. Ka siis kui etendus meenutabki mõnel hetkel kooliteatrit. Et meenub kooliteater, tähendab, et tehakse midagi tõelise innuga, veel kulumatult, esmakordsuse võluga. Nagu seda Theatrumi erilise auraga müüride vahel oleme korduvalt kogenud.

Kerge olla ja hingata

See lavastus revideerib jälle kord tõsiselt meie traditsioonilise psühholoogilise teatri positsioone. Maeterlincki mõte, et näitleja tuleks poeetilises teatris taandada millekski marionetitaoliseks, on Lembit Petersoni lavastuse originaalses loovuses oma tõlgenduse leidnud. On küll võimatu kirjeldada, kuidas siin inimlikud kired luuleks vahendatakse. Üllatab vaevumärgatav humoristlik alatoon, mis kohati saadab traagilisi eelaimusi. Nii saavutatakse vabastav, rahustav atmosfäär, milles on kerge olla ja hingata.

Kevadel Pelléase ja Mélisande’i teemale pühendatud Georg Otsa päevade raames kanti Tallinnas ette ka Claude Debussy ooperi kontsertettekanne. Debussy on kirjutanud: “Ma mõtlen uut dramaatilist vormi – muusika eksisteerib väljendamatu jaoks. Ma tahaksin, et ta väljuks otsekui hämarusest ja ajuti pöörduks jälle hämarusse.” (Kontserdi kavalehelt.) Selgub, et see väljendamatu on väljendatav ka sõnateatris, kui suudetakse tajutavaks teha näidendi irreaalne teine plaan.

Aleksander Aspel, üks Maeterlincki eestindajatest, on näinud Maeterlincki loomingu põhiteemadena hingelise puhtuse ideaali, enesest loobuva armastuse andestust, usaldust ja kõikemõistvat rahu...

Seda kõike on Lembit Petersoni enda kehastatud kuningas Arkelis. On hämmastav, kui avaralt liigub mõte selles peaaegu liikumatus näos, kuis voolavad rahustavad sõnad, kui mõistev on korraga juures- ja äraolev pilk.

Stseenide väline staatika ja piiratud liikumise tinglik joonis, selge kaunis Ïest, mis on vabastatud rekvisiidist (mõõgast, sõrmusest ja muust, millega kujutluses mängitakse), laseb ära tunda hingeseisundid.

Vanaduse tarkus ja nooruse süütus, isegi naiivsus ei ole üksteisele võõrad.

Noorusel on vaid rohkem võnkeid, helke, sära. Ei muu kui Anneli Tuuliki Mélisande’i silm ja Marius Petersoni Pelléase musta juuksepatsi tormakus reeda nende armastust, mille olemasolu teadvustub alles surma läheduses. Ka Ynioldi (Mart Aas) lapsemeelne ärevus kõneleb sellest. Mélisande’i nukruses on kirkust, poiste tabamatus mässus tabamatut koomikat.

19 lühikest erilise täpsusega vahelduvat episoodi loovad pulseeriva elurütmi. Musta riietatud teenijannade koor on visuaalselt köitev.

Köitvalt pildiline

Värvina domineerib lavastuses must, on valget, säravat rohelist (ka Mélisande’i juuksed ja pluus) ja punast. Tillukese lava võimalusi on kasutatud väga leidlikult. See on meeleolu loov, lakooniline, valguse ja varjuga kõnekalt mängiv kujundus.

Pikk must kunsthabe, mida kannab armukadeduses piinlev Golaud (Leino Rei), eeldab ka mängus nihestust, stilisatsiooni. Nähtud etendusel jättis näitleja kired toore maisusega avatuks. Kõik ülejäänud solistid (ka Ülle Kaljuste Geneviéve) kõndisid piiril, kust algab poeetiline fantaasia.