„Armastuse ajalugu” – põnev, ent liiga keeruline peegelkaleidoskoop

Nicole Kraussi „Armastuse ajalugu” ei ole kerge lugemine. Õigupoolest, lugeda on lihtne, süžeed jälgida aga raske. See on mitmekihiline romaan romaanis: raamatu „Armastuse ajalugu” tegevus käib raamatu „Armastuse ajalugu” ja selle autorsuse ümber. Õhulise alatooniga teoses on palju tegelasi, sündmused kulgevad paralleelselt nii sõjaeelses ajas kui ka tänapäeva New Yorgis, kõik toimub olevikus, paljud tegelased alustavad eelmise peatüki lõp­pedes juttu minavormis ja end tutvustamata (oh seda „soota” eesti keelt!), kaasa teevad ka tegelased romaanist „Armastuse ajalugu” ja veel ühest raamatust – kõige selle ja muu tõttu on raske tähelepanu pikalt säilitada: tegelased lähevad omavahel sassi, süžeeliinid käest. Ja kui umbes poole raamatu peal muutub asi põnevaks, siis peab mõneski kohas selguse saamiseks hakkama loetut eestpoolt lappama.

Ameeriklanna Nicole Krauss (36) on kahe romaani ja paljude lühijuttude autor ning oma teise romaani, „Armastuse ajaloo” eest pälvinud ohtralt preemiaid. Tema bestsellerit on tõlgitud enam kui 30 keelde. Krauss kirjutab tõesti väga hästi. Romaan on kerge ja mitmekihiline, tänu tegevustiku põnevatele pööretele ja peegeldustele lausa mitmekümnekihiline, selle ülesehitus on tavatu, keeruliselt konstrueeritud, reaalsust ja ebareaalsust põimiv. Krauss on romaani pühendanud oma esivanematele, juudi immigrantidele USA-s, ta ise on Ameerika iisraellase ja inglanna laps. Kuna raamatus märgitakse mitmel korral Slonimi linnakest, kust kõik on alguse saanud, siis sellenimeline kohake eksisteerib praeguse maailmakorra järgi Valgevenes, Leedu ja Poola piiri äärses Grodna oblastis. See on üks vanemaid Valgevene linnu, kus elab alla 60 000 inimese ning asub kena õigeusu kirik ja sünagoog, millest ka romaani tegelased räägivad. Ja muuseas, selles Slonimis on praegu üleval kolm Lenini monumenti.

Nicole Kraussi romaan räägib armastusest ja raamatust „Armastuse ajalugu”, mille on kirjutanud Teise ilmasõja juudihävituse eest Slonimist Ameerikasse põgenenud Leo Gursky, nüüdseks juba raugaeas mees. Enne põgenemist andis Gursky „Armastuse ajaloo” käsikirja oma sõbrale Zvi Litvinoffile hoiule. Mõne aja pärast oli sunnitud emigreeruma ka Litvinoff, kes jõudis otsapidi Tšiili. Teades, et sõber on surnud, astus äbarik ja õnnetu Litvinoff sammu enda tõestamiseks. Paguluses kohatud neiu Rosale, kes on samuti juudi immigrant, mulje avaldamiseks näitas mees end kirjanikuna. Selleks tõlkis ta sõbra „Armastuse ajaloo” jidišikeelse käsikirja, muutes kõigi tegelaste, välja arvatud ühe – tüdruk Alma Meriminski – nime. Raamat ilmus tibatillukeses tiraažis ja sellest ei teadnud eriti keegi.

Põnev segadus

Paralleelselt vanade, õnnetute ja üksikute pagulasjuutide looga lisandub Kraussi teosesse tänapäevane liin, kus murdeeas New Yorgi tüdruk Alma, kellele on nimi pandud „Armastuse ajaloo” tegelase järgi, asub otsima Alma Meriminski jälgi. Tegelasi tekib aina juurde, nii tegelikkuses eksisteerivaid kui ka romaanist võetuid, nende tegevus põimub ja peegeldub nagu kaleidoskoop. Kogu see ootamatute pööretega ilukirjanduslik konstruktsioon leiab umbes poole romaani peal mingi sängi, kuhu kõik näib hakkavat kokku voolama  ja asi selginema, ent raamatu lõpp on tõeline sürrealism, mis ei anna kindlustunnet, et lugeja on loetut õigesti mõistnud.

Nicole Krauss on kahtlemata hea kirjutaja. Sellepärast on eesti keeles ilmunud „Armastuse ajalugu” hea tutvus Ameerika ühe huvitavama noore naiskirjanikuga. Tänu faabula kohatisele ebaselgusele tekib see miski, mis lisab teosele omapära ja huvitavust. Näib et see ongi hea teose nipp: mida segasem, seda põnevam.

Raamat

„Armastuse ajalugu”

Nicole Krauss

•• Tõlkinud Kaisa Kaer

•• Varrak 2009

•• 328 lk, kõva köide