Äraeksinud Onu Heino on värskes luulekogus pigem end leidnud

Onu Heino eksis ära” on eriline selle poolest, et keskendub ühele tegelasele – lapsemeelsele onu Heinole.

Onu Heino tegelaskuju pole eesti lastekirjanduses esimene lapsik täiskasvanu, tuntuim selle alaliigi esindaja on kindlasti Ellen Niidu onu Ööbik, kes putru ei söö, armastab puude otsa ronimist ja käib vihmavarjuga vannis. Humoorikas efekt sünnib sellest, et täiskasvanu pannakse käituma lapsele kohaselt. Kui Ellen Niidu onu Ööbiku lugudest võis selgesti välja lugeda taotletavat äraspidise psühholoogia efekti, siis Jaanus Vaiksoo onu Heinol sellised ambitsioonid puuduvad. Ilmselt just sellest tulenevalt on onu Heino pigem siiski lapselik täiskasvanu kui täiskasvanulik laps. Seda rõhutab ka kogusse sisse toodud tädi Kaie teema. Olgu nii või teistpidi, köitev on selline lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahel balansseerimine kahtlemata.

Pikad read, aga ilusad pildid

23 luuletusega kogu ülesehituse valdavaks printsiibiks on aastaaegade vaheldumise mudel. Peategelast tutvustavatele avaluuletustele järgnevad hilissügisesed ja talvised värsid. Kogu lõpeb uue suveootusega.

Kogu sümpaatseimad luuletused kannavad kena ja selget eepilist liini. Nii näiteks pajatatakse onu Heino suurest kommiisust, sellest kui raske on kummikutega joosta mutimullahunnikutest pakataval kevadisel heinamaal jm. Kuid esineb ka sõnamängulisi vigurvärsse (nt “Onu Heino kõndis mööda“) ja toredaid lüürilisemaid luuletusi, mis näitavad peategelase elu sisekaemuslikult, kohati ka nukralt ( nt “Onu Heino ootas imet”). Tundub, et just siia on autor end kõige enam sisse kirjutanud.

Jaanus Vaiksoo stiil on lihtsalt loetav ning kergesti ettekantav. Kuigi just ette lugedes tuleb eriti esile luuletuste kaasahaarav, väikeste vimkadega rütm, raskendavad seda mõnede luuletuste puhul  liiga pikaks venivad read. Lugemine oleks kindlasti lahedam, kui värsiread oleks esitatud poolitatult. Selline esitusviis rikuks aga praegu suurepärase illustratsioonide esitamise viisi. Kadri Ilvese pildid meenutavad oma toreda nüansitunnetuse ja mõnusa detailirohkusega Põhjamaade paremaid lasteraamatuid. Ka pärast mitmekordset vaatamist on midagi uurida ja avastada.

Toredad luuletused ja köitvad pildid moodustavad kena terviku, mis loodetavasti leiab tee paljude laste südamesse. Vaid luulekogu pealkirjaks valitud  “Onu Heino eksis ära” tekitab mõningast hämmeldust – mulle ei näi onu Heino küll kuidagi eksinuna, pigem on ta end just leidnud.

“Onu Heino eksis ära “

Jaanus Vaiksoo

Koolibri 2007