Anu Samarüütel-Long: sama kleiti võiks toota mitukümmend aastat
— Sinu äsja ilmunud reisikiri räägib õpingutest Londonis. Kas raamatu aluseks on päevik või taastasid juhtunu raamatu tarvis peast?
— Kui sul on hästi tugevad emotsioonid, siis need talletuvad eriti tugevasti – mul oli see poolteist aastat eriti hästi meeles. Isegi mingid kõnelused oma õppejõududega olid detailselt meeles. Ma lihtsalt vaatasin taevasse ja hakkasin järjest kirjutama. Osaliselt Eestis, osaliselt Londonis.
— Kuidas tuli London sinu ellu?
— London tuli minu ellu ammu enne seda, kui oma jala sinna sain. Nimelt armusin 1990-ndate alguses Briti moodi ja alailma kirjutasin oma ajakirjanikutöö käigus gallianodest, westwoodidest ja teistest Londoni moestaaridest. Esimest korda sattusin Londonisse tänu oma tulevasele mehele Chrisile, kellega abielludes hakkasime sageli käima külas tema perekonnal. Püsivamalt asusin sinna elama 2004, kui alustasin õpinguid Central St. Martinsis (Central Saint Martins College of Art and Design – toim).
— Kas mäletad oma esmakohtumise muljet selle linnaga?
— See oli aastal 1996. Ma jõudsin Gatwicki lennujaama ja seal oli mul vastas Chris, hobusesaba, valge linase suvesärgi ja kotitäie murelitega. Mulle maitsevad murelid väga.
— Nüüd sa räägid Chrisist – aga London?
— Mäletan, et käisime siis hästi palju Sohos, mis kubises tol ajal vinüülplaadipoodidest.
Käisime siis ühest poest teise, Chris lappas plaate, mina kõõlusin leti najal ja vaatlesin inimesi. Vahel tegin sööste Soho arvukatesse kangapoodidesse.
On ka üsna veidraid mälupilte: mäletan õhtuseid jalutuskäike jõe ääres, kus alailma võis sildade all ja varjulistes nurgatagustes kohata seksivaid kontoririietes ja ilmselt otse töölt tulnud paarikesi – brittide temperament on ikka paar kraadi kangem kui eestlaste oma.
— Mis on olulisim, mis on nende Londoni-aastatega muutunud? Nii sinus kui ka linnas?
— Varem oli mul Londoniga külalise suhe. Alles seal elades hakkas see imeline linn mulle oma intiimsemaid võlusid tasapisi paljastama. Mulle tundub, et London on võrreldes 1990-ndate lõpuga muutunud üha loomingulisemaks. Seal on toimunud tõeline kunstiplahvatus!
Kui Tony Blair ja leiboristid said tüüri juurde, hakati „Cool Britannia” egiidi all kunsti ja loovust väga jõuliselt toetama. Inglismaast loodi kuvand kui kõva popkultuuri ja loovtööstusega maast. Ma kahtlustan, et praegu ülitrendikas termin „loovtööstus” on just nende väljamõeldis. Üheski teises riigis ei ole kultuuri- ja loovtööstuse osa majanduses suurem kui Suurbritannias.
On ilmne, et nüüd on „Cool Britannia” seemned hakanud vilja kandma. Londonist on saanud ülemaailmse tähtsusega loovlinn, mis tõmbab kunstnikke, disainereid, trendiskaute – kõiki loovtööstusega seotud tegelasi. Lisaks on Londonis väga aktiivne kunstiturg ja kunsti ostavad kõik, isegi nooremad inimesed (kuna on palju noori ja cool’e kunstnikke-graafikuid, kelle looming ja sõnum just neile korda läheb).
Muuseas, Londonis elab päris mitmeid eesti kunstnikke, kes Londonis on õppinud või õpivad ja seal juba aktiivselt esinevad.
— Kui läksid 2004. aastal ilmakuulsasse kooli magistrikraadi taotlema, olid sul Londoni suhtes kindlasti mingid illusioonid. Mis neist on saanud?
— Pigem on purunenud minu illusioon Eestist kui vingest disainimaast. Enne Londonisse minekut olin tulihingeline eesti moe ja disaini fänn, kuid eemalolek on mu pannud asja kainemalt hindama. Ehkki meil on üksikuid professionaalsel tasemel tegijaid, on nad pigem erand. Eesti disainil on eneseleidmiseni käia veel väga pikk maa. Muidugi ei aita asjale kaasa ka see, et Eesti on väike, tootmisettevõtteid napilt ja disaini hindavat publikut väga vähe.
Ma olen selle illusiooni purunemise pärast veidi kurb – mul on tunne, et ma kaotasin midagi olulist...
— Kui aus olla, siis mina ei ole kunagi uskunud, et Eestis on disaini – meil on pigem loovust ja võimekust, kuid disain on ikkagi võimas masinavärk, süsteem.
— Mul oli varem tuline tahtmine seda disainivankrit vedada, innustada tegijaid, aidata neid kuidagi edasi. Kuid äkki olen aru saanud, et teiste vedamine ei ole üldse minu asi. Kõige enam pakub rahuldust ikkagi enda ja oma loominguga tegelemine. Pealegi, teiste tagant utsitamine on justkui põgenemine iseenda eest – ikka on lihtsam teisi õpetada, kui ise midagi ära teha.
— Mida see endaga tegelemine peamiselt tähendab?
— See tähendab, et kasutan maksimaalselt ära neid andeid, mis mulle on antud. Enda ja teiste hüvanguks. Ma tahan teha moedisaini. Mul on kaks kaubamärki, mida arendan, ning ma püüan punuda oma loomingule pesa kusagile hulgitoodangu ja eksklusiivse luksuse vahele.
— Väikeseeria võiks olla sinu nišš?
— Ma ei ole isegi selles kindel. Tahan ehitada toimivat süsteemi, mis toidaks iseend. Süsteemi, mida siin maailmas veel ei ole... Samas tahan rakendada kõiki neid andeid, mis mul on – disaineri, illustraatori, moekunstnikuna. Mulle meeldib ka mõte muudest, moekõrvastest toodetest või tarbeesemetest. See kõlab nüüd küll väga suureliselt, kuid mulle meeldiks võtta eeskuju Picassost või Leonardo da Vincist, kes peale maalimise tegelesid mitmete teiste kunstivaldkondadega, nagu keraamika või kõiksugu imemasinate nuputamine.
Mulle ei istu tegelikult üldse see, kuhu moekunst praegu on välja jõudnud, et iga moelooja peaks justkui olema tootmismänedžer, kvaliteedikontrolör ja kaubajaama ülem. Moes on kõige levinum ärimudel olla „hulgimüüja”. Võtad vastu tellimused oma mudelitele, toodad ja lähetad kauplustesse. Öeldakse, et moeloojad saavad loominguga tegeleda 10% ajast, ülejäänu on äri.
Ma arvan, et see süsteem on mõjunud paljudele moeloojatele väga halvasti, sest paljud neist on siiski kunstnikud. Süsteem aga sunnib neid olema liinitöölised.
— Süsteem nudib inimeses peidus oleva loovuse?
— Just nimelt. Mood on ju võrdlemisi uus distsipliin ja mulle meeldib mõelda, et mood ei ole veel oma kohta leidnud. Minu jaoks asuvad rõivatööstus à la Zara või Mango ja isiksused-moeloojad à la Rei Kawakubo vastasnurkades. Muidugi jääb nende vahele veel terve hulk võimalusi.
Ma usun et sõltumatule üksikdisainerile on palju elutervem eksklusiivsem lähenemine ja paigutumine pigem kunstiväljale. Sel juhul on ka hind vastav. Näiteks minu kursusevend, nüüd juba maailmakuulus moelooja Christopher Kane – tema müüb oma kleite 70 000 krooniga, ning mina peangi tema töid kunstiks, ma ei näe suurt vahet vaba kunstiga. Loomise protsess on ju sama. Kõik looming voolabki siia maailma ühest ja samast kohast.
— Sa oled teinud koostööd Eesti suurima kiirmoemärgiga Monton, disainides neile väga moodsa esteetikaga julge kollektsiooni. Kuidas sellele kogemusele tagasi vaatad?
— See on üks paremaid kogemusi, mis mul disainerina on olnud. Pole midagi paremat, kui et inimesed saavad sinu tehtud asju osta! Mulle meeldis väga ka see, et tiimis oli hulk inimesi, kes kõik tegid oma osa, professionaalselt ja efektiivselt, ning mulle jäi vaid disaineri roll. Ma ei soovi sugugi olla igavesti naine nagu orkester, kes teeb kõik ise, alates lõigetest kangaste otsimise ja tootmiseni.
— Idee multitalendist, kes tegeleb kõigega, on ju väga 21. sajand!
— Olen õppinud kolm aastat tööstusdisaini. Mulle meeldib tootedisaini lähenemine, kus üks mudel võib olla tootmises isegi 50 aastat. Miks ei võiks olla see nii ka moedisaini puhul? Olen mõelnud isegi töötada välja seeria ikoon-kleite, mida võikski toota mitukümmend aastat, vahepeal vaid kangaid ja värve muutes. See oleks tõhus ja kaval ühtaegu.
Kuigi minu plaanid võivad näida keerulised, usun ma tegelikult eelkõige lihtsusesse. Lihtsust on eriti raske saavutada, nii visuaalselt kui ka keeleliselt. Sellepärast ma tegelengi ikka veel peamurdmisega, kuidas teha seda oma asja nii, et see oleks geniaalselt lihtne, loogiline ja toimiv.
— Mis on sinu jaoks moeloojana veel oluline?
— Moes ja disainis räägitakse praegu palju eetilisest tootmisest ja ökoteemast. Mina olen seda mõtestanud oma nurga alt. Mulle meeldib Euroopa. Ma ei pea õigeks, et kogu tootmine voolab Aasiasse, võib-olla varsti Aafrikasse, Brasiiliasse. Mina kavatsen keskenduda just nimelt Euroopale, mis siis, et see on kallim. Mul lihtsalt oleks väga kahju, kui Euroopast, ka Eestist, kaoks suutlikkus midagi toota, kaoksid käsitööoskused. Ma arvan, et kõige eetilisem on toota oma asjad Euroopas ja maksta töölistele normaalset palka. Ma olen alati püüdnud teha asju, mis kestaks aastakümneid – ka see on tegelikult väga „öko”.
— Pigem valitseb mõtteviis, et Euroopasse jääb ajutrust, kuid tootmine voolaku odavama tööjõuga riikidesse.
— Inglismaa poliitikud võtavad üha tihemini sõna teemal, et me ei saa endale seda lubada, et meil kogu tööstus kaoks. Eestis on paljud tööstusharud kahjuks juba uppi lennanud – kas või kangatootmine. Ka Tarbeklaas suretati.
Kui võrrelda mittemateriaalsete väärtuste loomist ja materiaalseid väärtusi tootvat ettevõtet – siis olen kuulnud, et käegakatsutava tegemine pakub inimesele palju suuremat rahuldust. Ka teadlased on tõestanud, et oma kätega millegi loomine mõjub inimesele hästi, teeb teda õnnelikumaks. Seepärast ongi tähtis, et Euroopas säiliksid nii käelised oskused kui ka tootmisüksused – see on hea inimeste tervisele! Ühtlasi tark strateegilisest seisukohast.
— Rääkides sinu õpingutest Londonis – kuidas sealne haridussüsteem Eesti omast erineb?
— Magistrantuur kestis vaid poolteist aastat, kuid see oli ka ülimalt intensiivne aeg – sind klopitakse jõuga vormi. Teoreetilisi aineid ei ole üldse, tegeled vaid oma projektiga. See on nagu tippsportlaste treeningulaager, kus valmistutakse olümpiaks. Kõik on ülimalt kõrgel professionaalsel tasemel, ei mingit nämmutamist. Sind pannakse seal tohutu surve alla, et näha – kes praguneb ja kes mitte.
— Sinu mees on DJ, sa veedad oma elust olulise osa popkultuuri südames Londonis ja tegeled seal moega. Millise pilguga vaatad moe ja popkultuuri koerapulma?
— Mulle meeldib käia avastamas Londoni tänavakunsti, osa sellest on grafiti vormis. Inimesed on leidlikud ning on näha uusi tehnikaid, näiteks teoste seinale kleepimine, mõni koguni tikib või teeb omamoodi mosaiiki. See spontaanne tänavakunst on üks paremaid ja inspireerivamaid asju Londonis. Paljusid tänava-/grafitikunstnikke kutsutakse ka ametlikult kunsti tegema – näiteks ehitusfirma tellib oma plankudele pildid mõnelt tuntud grafitimeistrilt. See on pigem moodne kunst, mis on lõuendi asemel lihtsalt müürijupile jõudnud.
— Kas käid inspiratsiooni kogumas ka kirjutel Londoni pidudel?
— Pidudel ma eriti ei käi, kuid olen märganud, et on tekkinud hästi palju selliseid veidravõitu üritusi, mis seovad omavahel kabaree, kunsti, performance’i, moe ja peo. See, et mingi peo raames toimub näiteks gootilik performance koos striptiisiga, on täiesti tavaline.
Ka Londoni galerii, kus ma hiljuti näituse tegin, on suurepärane näide multifunktsionaalsusest, kus kõik on omavahel põimunud. Seal on galeriiruum, taga on juuksuritöökoda, kus jaapani poiss lõikab juukseid, üleval on kohvik ja second-hand butiik. Ning see kõik asub mingis uskumatult hullus kohas, raudteesilla all angaaris, sealsamas kõrval müüakse vana mööblit ja muud kila-kola. Ka praegu on selles galeriis üks maalinäitus, millega paralleelselt toimuvad kontserdid, performance’id, esinevad drag queen’id… Kõrvuti on kõrgkultuur ja alternatiivkultuur, nad kohtuvad hästi metsikus, kuid orgaanilises koosluses ja peavad koos pidu.
— Ma arvan, et see on väga tabav praeguse kultuuriruumi üldistus.
— Mulle tundub see väga oluline tendents, et kõik vaatavad kunsti poole, saavad sealt inspiratsiooni. Järsku on kõik kaubamajad muutunud omamoodi kunstigaleriideks.
Näiteks Selfridgesi kaubamaja aknad on nagu pidev kunstinäitus. Seal on kunst kõrvuti tarbimisega. Vaateakendel eksponeeritakse sageli väga nimekate kunstnike ja skulptorite töid ning paljudes butiikides on galeriiosa.
Selle liikumise eestvedajaks on olnud Rei Kawakubo, kes segab moodi ja kunsti eelarvamusvabalt oma kaubamajas. Selle minikaubamaja nimi on Dover Street Market ja seal on kunstiinstallatsioonid segi moe ja muu kaubaga. Selline kunsti ja kaubanduse dialoog on levimas üle maailma.
Kuid ärge arvake, et see meenutab millegagi Viru keskust, mis tahab end samuti kunsti- ja ostukeskuseks tituleerida. Viru keskusest on asi VÄGA kaugel.
— Kuid kas sulle ei tundu, et kaubanduskeskuses kunsti esitamine devalveerib seda? See on tehtud keskkonnale vastavalt võimalikult kergesti seeditavaks.
— Ega sellest, et kunsti inimesele lähemale tuuakse, kunst kuidagi halvemaks muutu.
— Kuidas mõjuvad popkultuur ja massipsühhoos isikupärale?
— Tunnistan, et jälgin neid liikumisi üha vähem, see voolab minust üsna mööda. Popmuusika ei ole mulle kunagi suurt huvi pakkunud, pigem on mind huvitanud mingid põrandaalusemad ja radikaalsemad muusikavormid.
Võtame näiteks kuulsa Lady Gaga – ehkki tema välimus võiks teoreetiliselt mulle kui moeloojale huvi pakkuda, ei eruta ta mind põrmugi, kuna ta muusika on nii halb. Öeldakse, et ta on suur kunstnik – aga kui ta seda on, siis miks ta muusika nii vale on? Björk näiteks oli veenev nii visuaalselt kui ka muusikaliselt. Samas, kui Lady Gaga ostaks mu kleidi, siis võib-olla ma leebuks tema suhtes kohe…
Franz Ferdinandi laulja ostis ühest Londoni butiigist minu kaelakee ja pean ütlema, et läksin sellest üsna elevile. Ometigi ei huvita Franz Ferdinandi muusika mind üldse. Võib-olla oleme kõik mõjutatud sellest kuulsuste kultusest, mis praegu valitseb? Ehkki ma ise muidugi arvan, et MIND see küll ei mõjuta.
Kes ta on?
Anu Samarüütel-Long
Moekunstnik, disainer
fashionsaboteur@blogspot.com
Haridus
•• 2004–2006 Central St. Martins College, London, MA
•• 1987–1991 kunstiakadeemia, moedisain, MA
•• 1984–1987 kunstiakadeemia, tootedisain
Töö
•• Mais 2010 ilmus Anu Samarüütel-Longi reisikiri „Minu London“ (Petrone print)
•• Alates 1991 disainistuudio omanik, mis tegeleb moe ja aksesuaaridega
•• 2008 limiteeritud kollektsioon Montonile
•• 2006–2007 vabakutseline naistemoe disainer moedisainiagentuuris The Collection, London
•• Alates 2002 kaupluse Nu Nordik üks asutajatest ja omanikest
•• Töötanud moeajakirjaniku, illustraatori ja toimetajana väljaannetes Marie Claire, Stiil, Mimi, Eesti Ekspress, Anne, Mag ning illustreerinud raamatuid
 |
  |
 |
