Antti J. Jokinen: teen oma filme publiku jaoks

Pärast „Puhastuse” esilinastust on Eestis, eriti sotsiaalmeedias, läinud lahti elav filmi arutelu. Palju on neid, kes on teravalt filmi vastu, ja on ka kaitsjaid. Kuivõrd see teid üllatab, et nii on läinud?

See ei üllata üldse. Filmi teema on raske ja kurb, samamoodi nagu Soome jaoks 1918. aastal punaste ja valgete vahel peetud kodusõja teema. Olen enda jaoks kogu filmi ainese ajaloolise faktoloogia seostanud Lennart Meri ellukutsutud rahvusvahelise komisjoni raportiga, mis uuris Eestis 1940–1945 toimunud okupatsioonide käigus toimepandud inimsusvastaseid kuritegusid.

Gulag on ajaloos juhtunud asi ja see, kes eitab Gulagi olemasolu, eitab tõde. Rahva seas toimepandud massirepressioonid ei ole mingi kerge jututeema ja valetamine ei aita siin kuidagi elus edasi jõuda. Need olid rasked asjad ja ma usun, et kõik inimesed tegid oma otsused selle nimel, et ellu jääda, ja inimesed ise olid seejuures oma loomult head. Kedagi ei saa lihtsate põhjendustega süüdi mõista.

Minu sümpaatia on selles loos eestlaste poolel. Siiski on oluline silmas pidada, et film näitab väljamõeldud karakteritega lugu, ajalugu on teose taustas. Tehtud vigadest tuleb siiski alati õppida ja film on suurepärane vahend, et jutustada järgmistele põlvkondadele, mis tegelikult juhtus ja mida tuleks sellest õppida.

Kui palju te „Puhastust” filmides publiku peale mõtlesite? Kes on ideaalne „Puhastuse” vaataja: noor või vana? Kes peaks tingimata tulema kinosse filmi vaatama?

Filme tehakse minu arvates vaid publiku jaoks. Mind ärritab, kui filmitegijad väidavad, et nende filmides on midagi sellist, mida publik ei suuda mõista. Justkui vaatajad oleksid idioodid ja filmitegijad väga nutikad. Mina mõtlen kogu aeg vaatajate peale ja teen oma filmi just neile. Minu loominguline ettekujutus peab olema nii arusaadav, et kujundid ja emotsioonid jõuavad vaatajani. Lavastaja peab tingimata publiku eest hoolitsema.

„Puhastuses” mängivad näitlejad kasutavad väga tugevat füüsilist väljenduslikkust, kui nende tegelaskujud on äärmuslikes olukordades. Kuidas selline stiil on saavutatud? Mis on sellise kunstilise taotluse sisuline mõte?

Tahtsin teha filmi, mis annaks edasi tundeid. Lev Tolstoi, kes on minu meelest maailma geniaalseim kunstnik, on öelnud, et kunstniku suurim eesmärk on anda edasi tundeid. Ma usun tema sõnadesse ja film on tehtud seda mõtet silmas pidades.

„Puhastuse” filmis mängib tugev näitlejakoosseis. Kui palju nõudis film neilt erilisi oskusi? Mida on vaja, et mängida äärmuslikest olukordadest rääkivas filmis nagu „Puhastus”?

Peab olema avatud, oskuslik, hingestatud ja valmis tundmatusse hüppama. Kõik näitlejad jõudsid selles filmis kaugemale oma minast – kuhugi tundmatusse. See nõuab usaldust lavastaja vastu ja minu vastutust, et ma ei kasuta seda kehvasti ära. Meist sai filmivõtete jooksul justkui perekond. Olime üheskoos heas ja halvas. Meie hinged kohtusid stsenaariumi ja selle keskkonna kaudu, kus me olime. Saime kokku filmis, mida tegime üheskoos vaatajate jaoks.

Kuivõrd olete isiklikult kokku puutunud ainesega, mis on Sofi Oksase romaanis „Puhastus”? Kui palju te üldse teadsite romaani ajaloolisest taustast?

Teadsin sellest kõigest varem hämmastavalt vähe. Seega olin ma objektiivne sellel teemal filmi tegema. Tahtsin olla tingimata tõde järgiv looja. Väga palju aega kulus tausta uurimiseks. Reisisin Eestis ringi ja kuulasin eri poolte inimeste lugusid. Võttegrupis oli kogu aeg olemas ka Eesti ajaloolane, kes andis alati nõu, et asjad tõesed oleksid.

Minu jaoks on ajalugu selles filmis nagu udu õhus. Ta on kogu aeg su juures ja ümber. Mind huvitas siiski rohkem romaani lugu ja selle romaani inimeste saatus, ei tahtnud teha ajaloodokumenti. Tegin filmi Aliide, Zara ja teiste väljamõeldud tegelaste saatusest rasketes ja vahel ebainimlikes olukordades. Nemad on ellujääjad ja näited lepitusest. Usun lepitusse.

Mis on teie järgmine filmitöö?

Sellest saan põhjalikumalt rääkida oktoobris. Minu jaoks on järgmine Soomega seotud film selline, mis räägib ajast, kui Soome tegi koostööd Natsi-Saksamaaga. Mind huvitavad lihtsate inimeste lood traagilistes olukordades. Soomeski on väga palju erimeelsusi selles, kuidas ajalugu on kulgenud ja kes on mida teinud. Usun, et armastus võidab, ja ka see film peaks tulema armastusest.

„Puhastus” linastub sel nädalavahetusel nii Soome kui ka Eesti kinodes. Kas võib juhtuda, et film linastub tavalistes kinodes mujalgi?

Sellega tegeldakse. Ise usun, et „Puhastusel” võiks minna hästi Prantsusmaal ja Inglismaal ning Aasias. Mujal maailma paigus võib asi olla raskem.

Antti J. Jokinen

Sündinud 26. aprillil 1968 Nurmijärvis

- Soome muusikavideote ja mängufilmide lavastaja

- Õppinud filmilavastamist Ameerikas East Carolina ülikoolis

- Alustas Soomes oma karjääri telesarjade lavastajana.

- On teinud muu hulgas muusikavideod: Anastacia ja Ben Moody duett „Everything Burns”, Wyclef Jeani „Wish You Were Here”, Korni „Word Up”, Anna Vissi „Everything I Am”, Nightwishi „Nemo” ja Tiziano Ferro „Stop! Dimentican”.

- Debüütmängufilmina valmis 2011. aastal Hollywoodi film „The Resident”, milles mängis peaosa Hilary Swank. „Puhastus” on Antti J. Jokise teine mängufilm. Pooleli on fantaasiafilm „Nicholas North”, mis peaks üles võetama Soomes ja kus mõnedel andmetel võiks mängida Julianne Moore.

Tahtsime väga seda filmi teha

Maria Avdjuško
produtsent

Kirjutasin Sofi Oksanenile kohe pärast raamatu lugemist, kui rahvusvaheline kuulsus ei olnud veel saavutatud. Mulle meeldis „Puhastus” algusest peale ja meeldib siiani. Sofi oli raamatu õigused selleks hetkeks maha müünud Solar Filmsile, kes on ilmselgelt Soome kõige mõjukam filmitootmisfirma. Kui Solar Films ja Markus Selin hakkasid Eestist partnereid otsima, siis oli see meie kinomaailma kõige ehedam pruudiotsimiskampaania, sest peigmees oli tõesti ihaldusväärne. „Puhastus” väljendab seda, millesse tasub uskuda: meie vabadus ja oma riik on ime. Pole Eestis perekonda, kes poleks pidanud kommunistide tõttu kannatama. Need on reaalsed inimesed, reaalsed ohvrid ja reaalne veri, mis sai valatud vaid mõned põlvkonnad tagasi. Ja paljuski peituvad meie omavahelise vihkamise juured just sellessamas nõukaajas. Sain pärast esilinastust väga palju liigutavat tagasisidet kõige ootamatumatelt isikutelt.

Antti Jokinen on olnud abielus modell Niina Kurkisega, neil on laps.

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis