Äng ja valu laheduse päikeseprillide varjus

Härra Gregor Elm lugejale asu ei anna, kohe alguses hakkab töötlemine ja suunamine peale. Esiteks, luulekogu autoriks on märgitud Gregorelmik – ilmne seos salmikuga. Mina olen noor mees ja sõna „salmik” toob mulle meelde raamatu, kust ma kolmanda klassi jõulupeoks valisin võimalikult palju kinke toova luuletuse. „Heinapalli nöörist” pärit salmid vist jõulumehe kingikotti tühjendada ei aitaks, kui just tegemist pole pigem kurvapoolse näärivanaga. Mitte et Elmi luuletused oleks üdini nukrad, aga neis on mingi äng ja valu, mis on peidetud cool’ide päikeseprillide taha.

Ja nüüd teiseks. Kohe avaluuletuses paneb Elm märgi maha ja mainib tagasihoidlikult, et õigeid poeete on vähe ja et „mina olen üks nendest feikidest”. Tegelikult on tore, kui luuletajad end ülemäära tõsiselt ei võta, eks olegi sõnadega raske maailma parandada. Samal ajal tekib võib-olla tõsiusklikumal värsifännil dilemma, kas ta ei leiaks endale paremat tegevust kui feik-luuletaja teose lugemine. Elmil on sellest ilmselt ükskõik, tema tahab kirjutada, armastada ja mööda külgi ei jookseks alla ka vana hea rahu.

Üldjoontes võib tekstid jagada kaheks: pikemad peatuvad tõsisematel teemadel, lühivormid meenutavad Jaan Pehki ja pakuvad heas mõttes totakat huumorit. „Istuvad kaks varest / traadi otsas. / Mingu persse.” Aga mis seal ikka, nalja oskame me kõik teha. „It’s so easy to laugh / It’s so easy to hate / It takes guts to be gentle and kind,” nagu laulis Morrissey. Elm paistab olevat ka hell ja lahke: „Kui mina oleksin Jumal / ja sina naine, / siis mina / teeksin sulle lapse / sind puudutamata. / Kuigi... ehk vaid ühe pika pai. / Siis oleks see jumalik puudutus.” Armas.

Elm on täiskasvanud mees, teismelise hormoonid luuletustes ei mölla. Tore, sest see teeb luuletused rahulikumaks, seks ja roppused (mida siiski raamatust natuke leiab) ei karga marutaudis rebase kombel nina külge rippuma, vaid lugemine on sujuv olesklemine mõnes järvel kõikuvas kalapaadis.„Heinapalli nöör”Gregorelmik
Jumalikud Ilmutused