Andres Mustonen: barokkmuusika on küllalt vaba traditsioon

Muusikamees istub salongitoolis, jalg üle põlve, jalas metalsed soomustatud jalavarjud, mis näevad välja nagu äsja verisest lahingust naasnud raudrüütli kodused sussid. Tegelikult lõppes vanamuusikaansamblil just proov.

Milline on publiku huvi 30. jaanuaril alanud barokkmuusikafestivali vastu?

„Huvi on kogu aeg olnud... stabiilselt mõõdukas,” kostab mees pärast lühikest mõttepausi. „Festival on üsna traditsiooniline ega seostu mingite tähtpäevade või suvega ega korraldata seda ka kusagil aasal või metsas või küünis. Mõnest kontserdist on aga tõesti kujunenud sensatsioon teatud nime või teose pärast.”

Mustonen toob näiteks eelmisel aastal esinenud orkestri Virtuosi Italiani, kes esitas Vivaldit, samuti eksootilised kavad Süüria või araabia muusikaga jms. Tänavu olevat „tõmbenumbriks” suuremat sorti instrumentaal-vokaalkollektiiv Huelgas Ensemble Belgiast eesotsas dirigent Paul van Neveliga. Ühtlasi peab Mustonen siiski vajalikuks rõhutada, et tegemist pole superstaaride festivaliga – hoopis olulisem olevat näidata teatud vaimset baastaset või -nivood selle kultuurilises järjepidevuses.

Stabiilne arengukõver iseloomustavat ka festivali enda ajalugu. Sel aastal osaleb näiteks suhteliselt palju Eesti kollektiive ja lõpugala tehakse puhtalt Eesti interpreetidega, nii et kindlasti pole tegemist importfestivaliga. „See näitab, kuhu Eesti muusikamaailm on arenenud, et on võimalik oma inimestega sellist muusikat ette kanda,” rõõmustab Mustonen. „Veel kümme aastat tagasi see nii ei olnud.”

Vabadus tõlgendada

Rääkides baroki tõlgendamise spetsiifikast, pole Mustonen aldis puristlikele käsitustele alla kirjutama, vaid näeb barokis vaba traditsiooni, mis võimaldavat mitmesuguseid tõlgendusi – alustades ajalootruudusest ja lõpetades virtuoossuse või pompoossuse taotlustega. Tõepoolest, ka tema festivalil esitatakse erinevat: Bachi Chiaconne’i lautol, soolotšello süite, Mozarti arranžeeringuid Bachist klaverikvinteti ettekandes jpm. Vaatenurkade paljususe võtab Mustonen kokku eri varjundites kõlavate sõnadega nagu „intiimsus”, „hiilgus”, „oratoriaalsus” ja „intellektuaalsus”.

Festivali vaba lähenemisviisi märgib muu hulgas tõik, et barokiaegsetel instrumentidel kantakse peale baroki ette näiteks Beethovenit ja renessansiaegset muusikat. Korraldaja sõnul on esinema kutsutud muusikute ring oma mõtlemiselt küll koondunud baroki ümber, kuid nende ampluaasse mahub palju rohkem ning selle esiletoomine ainult rikastavat festivali üldpilti. „Ja miks peakski üldse mängima seitse päeva järjest muusikat, mis on ainult ühes suunas ja mõtlemises kinni?” prahvatab Mustonen ootamatu tulisusega. „Me ei ela ju barokkmaailmas ega lähe sinna maailma tagasi! See muusika tuuakse meie maailma sellisena, nagu ta on praegu.”

Ometi tekib siinkohal küsimus, kuivõrd õigustatud on ikkagi seesugune väljendusvabadusele tuginev interpretatsioon, sest kõnealused ajastud on ju niivõrd erinevad – näiteks oli varajasem muusika tänapäevasest hoopis vähem isikukeskne. „Teoreetiliselt võib see kõik ju nii olla,” nõustub Mustonen, „kuid kuulata saame ikkagi vaid konkreetset esitust. Barokkstiil kui selline kõlab muidugi meeldivalt – ei häiri – ning muidugi ongi väga palju „sõidetud” puhtalt selle materjali, atmosfääri ja koloriidi peal. Kuid selleks, et teha materjalist kunstiteost, on vaja teist kunstnikku, kes selle ette kannaks. Need teosed vajavad interpretatsiooni ja isiksust, väljendusvabadust ja -julgust.”

Mustoneni juttu toetab asjaolu, et tänapäeval on kõik nooti sisse kirjutatud, varem aga usaldas helilooja interpreeti palju rohkem. „Jah, sest siis elati ju ühes traditsioonis,” kommenteerib Mustonen. „On olemas näiteks Itaalia oopereid, mis on väga skemaatiliselt üles kirjutatud, sest üldiselt teati, kuidas seda ette kanda. Tänapäeval aga on palju erinevas tempos ja karakteris, kuid ometi võrdselt „õigeks” peetavaid interpretatsioone ühtedest ja samadest Bachi teostest. Muidugi püütakse tõlgendusi kanoniseerida ja lõplikult fikseerida, kuid individuaalsus on siiski primaarne, kuna ilma selleta jääb alles vaid reproduktsioon – trükis, mitte originaal. Õnneks ilmub üha rohkem ka neid barokkmuusika interpreete, kes lähenevad asjale väga individuaalselt.”  

Barokk ja popp

Huvitav aga, kas Mustoneni vabameelsus ka kusagil oma piiridele põrkub? Veebruaris esitab Tallinnas Bachi “Fuugakunsti” töötlusi Sloveenia industrial- ja elektroonilise muusika rühmitus Laibach. Mida võiks vanamuusik arvata nii radikaalsest tõlgendusest?

Minu suureks rõõmuks ei valgugi Mustoneni näole põlastusgrimass. “Ma olen kuulnud väga palju igasuguseid versioone,” kostab ta seepeale hoopis reipalt, “ning ma ise väga entusiastlikult ühendan Bachi džässrockiga kontserdikavas “Bach svingib”. Nii et mingit üldist pooldavat ega laitvat seisukohta ma siin üldse ei võtaks. Uusi kombinatsioone ja vorme otsitakse kogu aeg ning see on kõik väga positiivne, kuna annab sellele maailmale midagi juurde. Taolised töötlused mahuksid tegelikult ka siia festivalile väga hästi. Mida rohkem lahtisi otsi, seda põnevam!”

Laibach Barokkmuusikafestivalil tundub küll päris ootamatu kujutluspilt! Küll aga jääb Mustonen kogu oma avatuse kiuste – või pigem just selle tõttu – skeptiliseks selles osas, et Laibachi, nagu ka Wendy Carlose, The King Singersi jms poptöötluste ja remake’ide kaudu võiks inimene algallikatele kuidagi lähemale jõuda. “Esiteks on inimesed oma harjumustes kinni ja mõtlevad rohkem päevasündmuste tasandil,” väidab Mustonen. “Kellel aga tõepoolest tekib huvi, need ei vaja tegelikult sellist show’d ja entertainment’i. Kui näiteks Keith Emerson tegi oma versiooni Mussorgski teosest “Pildid näituselt”, siis osteti ühe lainena küll ka Mussorgski plaadid ära, aga ega see seltskond klaveriõhtutele seda kuulama ikka rohkem ei läinud. Tegemist oli ikkagi uue kunstiga, mis baseerus vanal.”

Mustonen toob teisegi näite – kui teeme ooperiõhtuid “jõe ääres ja metsas” ning loodame, et saame selle abil publikut akadeemilisse keskkonda meelitada, siis nii see paraku ei toimivat. Kuid taolist “propagandistlikku” efekti polevatki ilmtingimata vaja. “See kõik ei tähenda, et inimesed ei saaks sellistest projektidest ühte annust kultuuri kätte,” jääb vanamuusik kahe jalaga maa peale. “Taoliste projektide tähenduse leidmiseks ei pea tingimata kuhugi “väljapoole” minema, vaid nende väärtus seisnebki eelkõige asjas endas.”

“Inimkultuur on väga rikas,” formuleerib Mustonen oma mõttemaailma kandva siin-ja-praegu idee eksplitsiitselt, lisades sinna juurde, et just selle vormide rikkuse tõttu jõutakse kõige vähem algpõhjani, mis on juba suhteliselt väheatraktiivne. “Meie aeg aga vajab atraktiivsust ning selles pole midagi halba,” võtab Barokkmuusikafestivali korraldaja meie vestluse kokku positiivse noodiga. “See näitab inimvaimu huvi ja loomingulisust ning seda, et elame ajajärgus, mis ei ole stagneerunud ega esita vaid staatilisi tsementeeritud tõdesid.”

Ansamblijuht ja organisaator

Andres Mustonen (snd 1953)

* Lõpetas 1977. aastal viiuldajana Tallinna konservatooriumi. On täiendanud end vanamuusika alal Austrias ja Madalmaades.

* Asutas 1972. aastal ansambli Hortus Musicus

* 1990. aastal asutas barokkmuusikafestivali  

* Dirigendina juhatab Mustonen praegu ka klassikalist ja romantilist heliloomingut nüüdismuusikani välja ning pöörab suurt tähelepanu Euroopa vaimulikule muusikapärandile.