ANDRES LAASIK: See maagiline sõna “väärtfilm”
Nii nagu nende tähtsate sõnadega on, laotakse neile selga koos rohke tähendusekoormaga ka hulgaliselt väärarvamusi, mis siis meedias võimendust saavad.
Väärarvamus number üks: väärtfilmi ei näidata. Möödunud aastal toodi Eestisse 112 uut filmi, 2002. aastal oli neid oluliselt vähem – 97. Ja selles pikas nimekirjas on olemas filmid, mille üle oleks uhke mis tahes hea filmifestival. Häda on aga selles, et nende nimetuste taga on väike publikunumber. Näiteks “Ararat” – 365 vaatajat, “Eikellegimaa” – 1156, “Ameerikas” – 1602, “Hullumaja” – 2024, “Good-bye, Lenin” – 3452. Filme justkui isegi oleks, probleem on hoopis selles, et nõudlikumale publikule mõeldud teosed ei leia vaatajaid, kellelt saadav piletitulu kataks koopia tegemise, subtitreerimise ja linastamisõiguse kulud. Isegi siis, kui riik osa neist korvab.
Väärarvamus number kaks: kobarkino on heade filmide linastamiseks sobimatu koht. Selle seisukoha taga on snoobide allergia ameerikaliku labasuse vastu, mida Coca Cola Plazas kohtab. Tegelikult toimib ka kinonäitamise äris kaubamaja fenomen, kus suurest valikust võidavad kõik filmisegmendid, vaataja liigub blockbuster’ite juurest targemate filmide juurde või vastupidi, vastavalt sellele, kuidas filmitegijad oma teostega kinode programme rikastada jaksavad. Tõestus: Pimedate Ööde filmifestivali viimane väljaanne oli kobarkinos tublisti edukam kui eelmine. MPDE toimiva masinavärgi taustal paistsid just PÖFF-i meeskonna loginad enam välja.
Väärarvamus number kolm: maailm on mustvalge ja tehakse vaid väärtfilme ja selle vastandeid ehk siis rämpsfilme. Tegelikult on filmitoodangu skaalas täiesti erineva kunstisisuga teoseid ja isegi Hollywoodi pealiin ei suuda toimida, ütlemata kunsti kaudu midagi tähtsat inimese tunnetuse skaalal. Ja just see mitmekesisus võimaldab kinopublikul lihvida oma huvi ja areneda kunstiküpsuse suunas. Mis on viimastel aastatel Eestis ka toimunud. Sulev Keeduse “Somnambuul” kogus 10 140 vaatajat. See on oluliselt rohkem kui 1998. aastal valminud sama lavastaja “Georgica”, mis on “Somnambuulist” kunstiküpsem ja publikusõbralikum.
Väärarvamus number neli: filmid linastuvad liiga lühikest aega, sellepärast ei jõua vaataja paremaid filme vaatamas käia. Tegelikult näidatakse filme seni, kuni jätkub vaatajaid ja reeglina toodab pooltühi saal tühja saali. Kino on parimal juhul ikkagi sotsiaalne nähtus, kus kogetakse midagi koos. Tühjale saalile käiv filmiprojektor peletab inimesi filmikunstist eemale ja ühe-kahe inimese kaupa näitamisel pole mõtet.
Paremate filmide kinos linastamisel ongi Eestis praegu ainult halvad valikud: kaasatöötamine eduka monopolistiga või siis kahtlase toimekusega intellektuaalide getos nikerdamine.
Lõpetuseks. Sõpruses avatavale väärtfilmikinole tuleb kõvasti tuult tiibadesse soovida, sest kerge selle tulevik ei ole. Kui uuel Sõprusel õnnestuks poolgi sellest, mis oli CC Plazas mullu – ehk siis kümme head pikka mängufilmi ja neile 25 000 vaatajat. Lisaks väiksemad üritused. Siis oleks juba hästi.
Andres Laasik, toimetaja
