ANDRES LAASIK: Küünilise anarhisti Ilja noorus Ilja Ehrenburgi romaanis

Mis oli järjekordne kinnitus Loomingu Raamatukogu ärksusest ja oskusest käia mööda noatera, kus ähvardavaks pooleks kogu ENSV tolleaegne tsensorimasinavärk.

Ehrenburgi nimi oli tolles ammuses ajas nõukogulikult püha. Oli ju tegemist inimesega, keda oli põhjust seostada Stalini lähikonnaga. Seda kummastavam on selle provokatiivse romaani sisu, kus kumab mitmetähenduslik, et mitte öelda küüniline, suhe Venemaa Esimese maailmasõja-järgsetesse ajaloolistesse pööretesse.

Õigupoolest on “Julio Jurenito” puhul bolševike võimust ja vene Kodusõjast rääkimine ajast etteruttamine. Romaani tegevus algab Pariisi kuulsas Rotonde’i kohvikus, kus kohvitassi taga istub Ilja Ehrenburgi-nimeline minategelane, kes saab kokku Mehhikost pärit härrasmehe Julio Jurenitoga. Vene keelt mittemõistval inimesel on tähtis teada, et romaani nimikangelase nime foneetiline kõla ei jäta võimalust mitte seostada seda ühe ropu kolmetähelise venekeelse sõnaga, mida selle rahva esindajad oma hingevalu väljendamiseks usinasti peldikuseintele ja pargipinkidele kraabivad.

Julio on pärit vallatust Mehhikost, kus Euroopat tabanud Esimese maailmasõja järgsed kataklüsmid juba läbitud. Tegemist on mehega, kes teeb vilgast ja rõõmsat misjonitööd anarhia ja põhimõttelageduse alal. Teiste hulgas asub Juliot kummardama ka noor Ehrenburg.

Romaani-Ehrenburg langeb suuresti kokku lihast ja luust mehega. Lugu mainib ära kirjaniku vasakpoolse terroristitegevuse Tsaari-Venemaal enne Prantsusmaale pagemist. Langeb kokku fakte lapsepõlve ja nooruse kirjeldustes. Ehrenburg on selles romaanis mina-tegelasena päris, kuid ülejäänu fiktsioon. “Ülejäänu” on see, mida loetleb pealkiri: “Julio Jurenito ja tema jüngrite monsieur Delhaie, Karl Schmidti, mister Cooli, Aleksei Tišini, Ercole Bambucci, Ilja Ehrenburgi ja neeger Aisha eriskummalised seiklused rahu, sõja ja revolutsiooni päevil Pariisis, Mehhikos, Roomas, Senegalis, Kinešmas, Moskvas ja teistes paikades, peale selle õpetaja mitmesuguseid mõtteid piipudest, surmast, armastusest, vabadusest, malemängust, juudi rahvast, konstruktsioonist ja paljust muust”.

“Julio Jurenito” on väga siiras ja isiklik teos. Kui õnnestuks fiktiivsed tegelased asendada prototüüpide nimedega, võiks “Julio Jurenitot” pidada kirglikuks publitsistikaks. See vahetus on siiski võimatu, sest nii Euroopa suurrahvaste esindajad kui ka ainsana tervet Kolmandat maailma esindav neeger Aisha on ilmselgelt koondkujud, kelle peal oma Ehrenburg satiirikuannet arendas.

Elu oli noore Ehrenburgi omal ajal viinud Bulgakovi “Valge kaardiväe” aegsesse Kiievisse, kus ta oma lehekaastöödes põhjas bolševikke. See terav kriitika, mis kajastas lisaks materiaalsele viletsusele ka ajastu vaimupimedust, on säilinud “Julio Jurenito” kommunistliku Venemaa kirjeldustes. Peterburi ja Moskva kõnekoosolekud ja kõiksugu komisjonid ei jää alla nepiaja kirjanduse staaride Ilfi ja Petrovi loomingule.

Raamatus toimub tõuse ja langusi, Jurenito ja tema jüngrid pendeldavad Kominterni punastest härradest tugitoolide ja tšekaa vangikongi vahet, silme ees seina ääres mahalaskmine.

Nõukogude elu mõistmine ei tähendanud Ehrenburgile vaikset ja vagurat emigrandielu. Ta tormas kokkumängu Staliniga, tehes seda hurenitoliku õhinaga. Ta ülistas küll nõukogude korda, kuid kandis alati prantsuse aluspesu. Ameerika-reisil võis ta suure suuga kiita sealse maa tehnilist progressi ja jõukust, kuid Moskvasse naastes siunata sealset imperialismi tarviliku stalinliku retoorikaga. Jevgeni Jevtušenko on öelnud, et Ehrenburg “õpetas meile, kuidas jääda ellu”.

Ehrenburg oli mõnel perioodil põlu all, kuid oskas ennast välja vingerdada. Tal oli eristaatus, tema Stalinile lähetatud pöördumised jõudsid arvatavasti ka adressaadini. Vahel murdis ta truudust ka oma õpetaja Juliole. Kui enne Stalini surma fabritseeriti nimekate juutide pöördumine riigi juhtkonnale moodustada Siberis Juudi autonoomne ringkond, kuhu kõik selle rahva esindajad “tahavad” ümber asuda, keeldus Ehrenburg sellele alla kirjutamast.

“Julio Jurenito” oli vene vaimuelus tagaplaanil, et mitte öelda tundmatu. Raamat oli nõukogude ajal bibliograafiline haruldus – originaaltrükid olid kättesaamatud ja autori kogutud teoseid ei söandatud eriti kätte võtta. Ehrenburgil oli kujunenud reputatsioon, mis peletas temast eemale intelligentseid venelasi. Kirjandusringkonnad muidugi teadsid romaanist.

Allakirjutanul tuli saatuse tahtel vene kirjandust õppida põhjalikult, kuid seda ainet lugenud õppejõud oli väga hea, romaanis kirjeldatud tolstoilase Aleksei Spiridonovitš Tišinile lähedase maailmavaatega. Nii et “Julio Jurenitost”, nagu ka tervest Ehrenburgist, kes mahub oma põhiloomingu poolest kenasti sotsialistliku realismi uduste kaanonite alla, mindi pärast äramainimist edasi. “Julio Jurenito” võiks olla maiuspala pigem selliste vallatutele slavofiilidele nagu Vaapo Vaher või siis varalahkunud Rein Kruus.

Ilona Martson: Kuidas Ehrenburg jättis kord “riigi teisele mehele” Molotovile kuuletumata

Tänapäeva vene kirjanduse superstaari Viktor Jerofejevi dokumentaalromaanis “Hea Stalin” leiab seoses Ehrenburgiga huvitava seiga. Tulevase kirjaniku isa – kellele romaan on pühendatud –, töötas tõlgina Kremlis Stalini parema käe, välisminister Vjatšeslav Molotovi alluvuses. Molotov, kes oma alluvatega ei tseremoonitsenud, tegi oma tõlgile seoses Ehrenburgiga kõva peapesu.

Nimelt kirjutas Ehrenburg artikli sellest, et saksa töölised ja talupojad, kellega ta oli vestelnud Punaarmee poolt hõivatud Königsbergis, toetasid alati Hitleri vallutajaplaane. Ehrenburg nõudis sakslastele veretasu, globaalset kättemaksu, allutades artikli nõukoguliku stiili solvatud rahvustundele. Artikkel pidi ilmuma välispoliitika ajakirjas, mida kureeris Molotov. Too nõudis parandusi. Jerofejev saadeti seda kirjanikule selgeks tegema.

Kuid “peremehe” käsk jäi täitmata, kuna Ehrenburg osutus üllatavalt kangekaelseks. Ta väitis, et kõik artiklis kirjutatu on tõde ja ta ei kavatse selles midagi muuta. Kui Molotov ei taha, ärgu avaldagu: oma asi.

“Isa mäletamist mööda oli see esimene kord, kui Molotovi autoriteet ei mõjunud automaatselt,” kirjutab Viktor Jerofejev. “Veretasu nõudva Ehrenburgi julgus leidis hoobilt õigustuse võimu poolt armastatud vihkamise positsioonis. Sellel lahinguväljal võis isegi kõikvõimsale peaministrile vastu astuda. (---) Ometi ajas isa kohmetusse mitte vaidluse sisu, vaid pigem allumatus. Tuli välja, et kirjanikud (paguneid kandmata ja isegi parteisse kuulumata) võivad kõrgema võimu esindajasse (minu isasse) nöökivalt suhtuda, murdes põlve peal katki tema juba kasvama hakanud enesehinnangu. Selliseid võtteid ei kannata keegi. Isale jäi kogu eluks vimm Ehrenburgi ja koos temaga kogu kirjanikkonna vastu. Võib-olla seetõttu ei lugenudki ta enam kunagi ilukirjandust, tajudes nööget ükskõik millise autori igal leheküljel? Nii tekkis lõhe isa ja intelligentsi vahel. Kord ta isegi “viskas” (see on tema ametnikusõna) mulle, andes omakorda hoobi Ehrenburgi enesehinnangule, et Ehrenburg “räägib kehvasti prantsuse keelt”.

Aga kui Ehrenburg suri, ja vanemate sõbratar Galina Fjodorvna põikas meie poole koju, teatades õhkamise saatel, et müüakse Ehrenburgi suvilat (kastanitega õues), keeldus isa ükskõikselt sellest armuannist. Molotov–Ehrenburgi diskussioon tekitas minus samuti sisutühja, kuid mässumeelse hinnangu. Hiljem kordasid nii isa kui poeg mitut puhku ühte ja sama lauset, mille isa hämmeldus sünnitanud oli: “Kirjanik julges riigi teisele mehele vastu vaielda!” Üks tegi seda tuntava ärritusega, teine – salajase vaimustusega. Minu jaoks sai see episood üleskutseks osutada vastupanu.”