Alveri preemia läks prosaist Nirtile

Nirti ise ütles auhinda vastu võttes, et Betti Alveriga ühendab teda inimeste siseheitluste kujutamine ja naise mõttemaailmale keskendumine. Laureaat nimetas oma loomingu põhiteemaks üksildusega toimetulekut ja rõhutas, et kirjutamises pole midagi romantilist. „Seda enam peaks austama inimesi, kes on suutnud kirjutada oma esimese raamatu, ning küllap mõistis seda ka Betti Alver,” nentis laureaat. Aukirjale kantud Alveri luuletuseks valiti „Selle ilma igav kainus”, mis Nirti enda hinnangul tema loominguga kindlasti haakub.

Žürii liige Andres Ehin leiab, et nominentide valik oli tänavu päris kena ning Nirti teos prosaistide omadest selgelt tugevaim, ehkki Ehini enda kui luuletaja sümpaatia kuulus Ott Kiluski raamatule „Oktoobrikuine tuuker”. „Üldiselt oli valik üsna süngetooniline, rõõmsat luulet ja väga optimistlikku proosat leidus vähe,” nendib Ehin. „Ikka kooli- ja koduvägivald ning narkovärk. Ega sellist statistikat väga ei leidu, mis võimaldaks öelda, kui palju on siin moelainet ja kuivõrd on sellised teemad sotsioloogiliselt õigustatud. Kindlasti on seda kõike rohkem kui 30–40 aastat tagasi, aga kahtlane, kas ta nüüd ikka nii metsikult suur on, kui ajalehti ja noori kirjanikke lugedes mulje jääb.”

„Kirjandus kui selline on sümbioos sellest, kuidas kirjeldatakse, ja sellest, kuidas kirjutatakse, ja on loomulik, et impulss kirjutamiseks saadakse millestki dramaatilisest, mida ise läbi elatakse,” arvab Jõgeva. „Nominentidest kirjutab Margus Karu koolikiusamisest, Nirti alkohoolikutest vanematest ja Aigi Vahing buliimiast ülesaamisest.” Peale võitja tõstaks Jõgeva esile just Vahingu lugu, kus pealiskaudne nais-yuppie teeb oma elus kannapöörde.

„Noored reageerivad sellele, mida nad näevad ja kogevad, ning nad tahavad läbi närida ahelaid, mis neid kinni hoiavad, ettenähtud ja -kirjutatud raamidesse suruvad,” ütleb võitja ise. „Tänapäeval protesteerivad noored edukultuse, ameerikaliku keep-smiling’u vastu ja annavad oma loomingus häälekalt mõista, et tegelikult ei ole Eesti täiskäigul teel „viie rikkaima riigi hulka”, vaid meie hulgas on palju õnnetuid ja üksildasi, depressiooni ja ainete kuritarvitamise lõksus olevaid inimesi, kes ei saa endaga hakkama ja kellel ei ole lubatud olla nõrgad. Ühesõnaga sisepagulasi.” Nirti arvab, et selle käsitlemise vajadust tõendab kas või reaktsioon filmile ja seriaalile „Klass”, mille kohta arvatakse, et päris elu pole ikka selline. „Tõsi, päris elu on kohati veel hullem,” leiab Nirti. „Järelikult tuleb silmade avamise tööd ikka edasi teha. Frustreerunult.”

Õpib jaapani keelt

Kirjandusdebütantide ühiskonna- ja olu-kriitilisus on laureaadi hinnangul enesest-mõistetav. „Jim Morrison, Anaïs Nin, Andy Warhol, Marie Under,” loetleb Nirti kunagisi mässumeelseid ja kriitilisi noori autoreid. „Under kuulub praegu eesti kirjandusklassikasse, aga tema luuletusi teadupärast korralikud inimesed avalikult ei lugenud – olid liiga erootilised, kõlvatud, liiga uuenduslikud.”

Alveri preemiat peab Nirti endale suureks auks. Ta õpib esimest aastat Tallinna ülikoolis jaapani keelt ja kinnitab, et see olevat märksa lihtsam kui arvatakse. „Seda ümbritseb keerulise kirjasüsteemi tõttu salapäraloor. Kui seda pisutki kergitada, paistab sealt alt erakordselt ilus ja loogilise grammatikaga keel.” Kirjutamist pole kooli ja tööga lihtne ühendada, sellepärast kirjutab Nirti peamiselt öösiti.

Tallinnas talle kui endisele tartlasele meeldib: „Seda mitte ainult trammide ja loomaaia pärast, vaid mulle lihtsalt meeldib see üldmulje, mis ma Tallinnast saan: meri, inimesed, kastanid, trammid, vanalinn, kõrvuti elavad erinevused, suurus, pealinn, lõputu rodu majasid.”

„Ja anna meile andeks

meie võlad”

Nirti

Petrone Print