Alo Mattiiseni auks

Juba võrreldakse Alo Mattiiseni neljapäevast mälestuskontserti Michael Jacksoni kontserdile tulnud rahvamassiga. Mattiiseni tähtsus muusikuna ja laulva revolutsiooni ühe peakangelasena hakkab jõudma inimeste teadvusse.

Alo Mattiiseni varajane lahkumine ei pälvinud tollaste võimukandjate tähelepanu. Põhjuseks oli muidugi see, et ta oli võimult lahkunud Mart Laari lähedane sõber. "Endistele", kes maitsesid endalegi ootamatult saabunud iseseisva Eesti võimutäiust, oli Mattiisen midagi liiga radikaalset. Alo sarga juures oli vaid Mart Laar, kes pani talle kaasa sini-must-valge lipu, mis oli lehvinud Pika Hermanni tornis.

Rahvarinde seltskond sai Alo populaarsusest aru pärast öiseid laulupidusid, mis nende arust õõnestasid perestroikat. Siis, kui asjad hakkasid minema kindlas suunas, oli küll vaja tellida Alolt Rahvarinde hümn, mida helilooja ise veidi häbenes. Seda enam on aga ta hinge jäänud uuele põlvkonnale, kelle lapsepõlv tähendaski oma maa tõelise iseseisvuse saabumist. Viimasel öisel laulupeol vaatasin Mattiiseni isamaaliste laulude tsükli ajal ühte tütarlast, kes oli juba oma kolm-neli tundi püsti seistes täielikus transis lehvitanud rahvuslippu. Savisaar ütles samal ajal, et ta on lippude pluralismi poolt...

Noor põlvkond ei ole Alot unustanud, mida näitas ka mälestuskontsert. Rääkimata sõpradest: Ivo Linna, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Silvi Vrait, Erkki-Sven Tüür ja teised.

Koorem, mis Alo õlgadele rusus, oli liiast. Palju jäi tegemata, mida ta oli tahtnud tõsisema muusika vallas edasi teha. Ta lihtsalt kulutas enda ära meie laulvas revolutsioonis. Seda ohvrit peaksime ometi oskama vääriliselt hinnata.

ANTS JUSKE