ALEKS LANGE: Seiklusjutte poistele ja täiskasvanutele keskaja Jaapanist

##Kui pseudonüüm Lian Hearn, mille taga varjab end Otori-lugude autor, Inglismaalt pärit ja Austraalias elav naisterahvas, ei tekita siinses lugejas ilmselt mingeid seoseid, siis ingliskeelses maailmas on sel perekonnanimel hoopis kaalukam kõla. Lafcadio Hearn on iiri-kreeka päritolu kirjanik, kes kolis 19. sajandi lõpul Jaapanisse. Temast sai esimesi valgenahalisi kirjamehi, kes tutvustas toona totaalsesse Jaapani-vaimustusse sattunud läänemaailmale salapärast ja tundmatut saareriiki, selle ühiskonda ja kummalisena tunduvaid kombeid.

Ei tea, mis kaalutlustest lähtudes kaasaegne ja naissoost Hearn end vana ja väärika nime taha peitis, sest häbeneda pole tal midagi. Pinget kruvida, intriige sõlmida ning põnevat ja kaasakiskuvat lugu vesta oskab ta suurepäraselt.

Sarja peategelane, kes “Üle ööbikupõranda” esimestel lehekülgedel veel Takeo nime kannab, seikleb kusagil ja millalgi keskaegses Jaapanis, ühel rivaalitsevate sõjapealike ja klannide vahel killunenud saarel. Kant, aeg ja olustik peaks olema tuttav kõigile James Clavelli fännidele, kuid erinevalt viimasest ei ole Hearn sidunud oma raamatute tegevust reaalselt aset leidnud sündmustega ning – v.a paar isiku- ja kohanime – ajalooliste isikute ja paikadega.

Rahulikult varjulises metsakülas elanud noormees Takeo leiab end ootamatult ja esmapilgul asjaolude täiesti juhuslike kokkusattumuste tõttu keset salasepitsuste, õukondliku võimuvõitluse, neima, mõrvade, sõja ja poliitiliste intriigide segapundart. Ning kui selgub, et pärast nimevahetust Otoriks kutsutav noorsand ei põlvne mitte tagakiusatud rahumeelse usulahu liikmetest, vaid kuulub hoopis salapärasesse Hõimu, kellelt ta on pärinud ka seni varjus püsinud ebamaised võimed – näiteks nahkhiirest teravama kuulmise –, saab temast suure ja mitmekihilise mängu võtmetegija.

Kuhjaga põnevust

“Üle ööbikupõranda” ning selle järjed ei küündi sügavuselt küll eesti lugejaile tuttava Clavelli meisterliku “Šoguni” tasemele, kuid see sari ei ole ka sellisena mõeldud. Otori-lood on pigem väga head poistekad, mis pakuvad kuhjaga põnevust täiskasvanuile. Tõsi küll, Karate-Kidi ja Ameerika ninja fännide jaoks on need liiga head.

Ja kui Clavell juba ära sai mainitud, siis kirjutas ta veel mitu raamatut, mis koos “Šoguniga” moodustavad kokku Aasia saagaks nimetatava sarja. Ja mis mõistagi pole eesti keeles avateosest kaugemale jõudnud.