ALEKS LANGE: John le Carré uus põnevik annab koosa Bushile ja tema ketikoertele
##Tegelikult käib see kõik ka kangelaste looja enda kohta, pärast seda, kui ta otsustas Smileyst ja tema kamraadidest loobuda. Mis tähendas, et tuttavate lahingukuulsuse radade asemel tuli leida teised tandrid.
Pärast perestroika-aegset “Vene maja” on ta oma raamatutes lahanud rahvusvahelist relvaäri, materdanud kasumiahnet ravimifirmat ja rahapesijaid, seigelnud Kaukaasias ning kirjutanud poliitilist satiiri. Ehk siis viselnud vaenlase puududes igas võimaliku suunas.
Kuigi suur osa “Jäägitu sõpruse” tegevusest on kantud le Carré varasematest raamatutest tuntud aega ja ruumi –esmalt 1960-ndate Saksamaale keset radikaalsete tudengite kommuuni, seejärel aga Ida-Euroopasse laiemalt, räägib raamat ikkagi tänapäevast, Iraagi sõjast ja sellega seostuvast. Ja ka uus vaenlane on lõpuks ometi välja kujunenud.
Le Carré uus vastane on Ameerika. Täpsemalt George W. Bushi neokonservatiivne Ameerika, kes le Carré meelest on loonud samasuguse sõltlastest koosneva valedel põhineva kurjuse impeeriumi kui kokkuvarisenud Nõukogude Liit. Põhimõtteliselt võtab “Jäägitu sõprus” kokku ja paneb ilukirjanduslikult söödavasse vormi le Carré viimastel aastatel ajakirjanduses ilmunud arvamusartiklid.
Raamatu tagakaane reklaamtekst teatab, et le Carré kirjeldab tänapäevast maailma viha ja kirega. Tõepoolest, ta materdab kunagisi nõbusid nii mis tolmab. Oma koosa saavad mõistagi ka uuskurjuse kehastuse satelliidid ja ketikoerad, Tony Blairiga eesotsas. Le Carré on tõepoolest kirglikum kui kunagi varem, kuid samas tuleb õigluse huvides täpsustada, et ka samavõrra hüsteeriline.
Valge–must ja must–valge
Le Carré peamine probleem on sama, mis miljonitel teistel fanaatilistel Bushi-vastastel (mõistagi mitte kõigil). Materdades praegust Ameerika administratsiooni ja selle tegevust, loovad nad täpselt samalaadse primitiivse, salasepitsustest ja -lepetest kubiseva must-valge peegelpildi sellest, mida nad nii teravalt kritiseerivad. Mitte-fanaatikute jaoks on mõlemad ühtviisi ebaveenvad.
Kui “Jäägitu sõpruse” ühe tegelase suust kõlanud lause “see on vana koloniaalsõda, mida peideti lääne elu ja vabaduse nimel peetava ristisõja sildi taha, ning selle päästis valla sõjanäljaste juudakristlike geopoliitiliste fantaseerijate klikk, kes kaaperdas meedia ja kasutas ära Ameerika üheteistkümnenda septembri järgset psühhopaatiat” langeb vähemalt 90-protsendiliselt kokku nende ridade lugeja hinnanguga Iraagis toimunule ja toimuvale, siis on hästi. Isegi väga.
Tormake lähimasse hästivarustatud raamatupoodi, luhvtitage sajalisi või laske magnetribal sahiseda, seadke end raamatuga mugavalt sisse ja laske raevupurskel otse veeni valguda. Seda viimast muidugi juhul, kui tukk enne peale ei tule. Leida “Jäägitust sõprusest” seda, mis tegi le Carrést spioonipõnevike kroonimata kuninga, on raskem kui treenimata silmal lugeda kalmistumüürile agentide jäetud kriidijälgi. Kui ausalt öelda, siis see raamat on uimane, pingevaba ja väheveenev ning igale “vana hea le Carré” austajale kõige tüütum ja vaevarikkam viis saada teada, kes valitseb Ameerikat ja selle läbi maailma ning kes maksis muusika eest.
