Alan Bennetti bibliofiilist monarh uue maailma lävel

Peamiselt näitekirjaniku ja stsenaristina tegutseva Alan Bennetti 2007. aastal ilmunud miniromaan mahub ära vähem kui sajale leheküljele. Kergele ja humoorikale stiilile vaatamata võiks teost nimetada ka „kirjanduse vabariigi” revolutsiooniliseks manifestiks, mis kutsub üles inimese sisemisele, mitte välisele murrangule. Raamat on üksainus lugemisharrastuse ja -kire apoloogia ning ehkki teoses ei räägitagi peale lugemise suurt millestki muust, on ka see väga haarav ja naudingut pakkuv lektüür. Ühendkuningriigi riigipea Elizabeth II satub juhuslikult külastama rändraamatukogu ning langeb endalegi ootamatult vanuigi raamatute lõksu. „Kirjanduses oli midagi kõrki,” mõtiskleb ta oma ühtäkki tärganud lugemisjanu üle. „Raamatud ei hooli sellest, kes neid loeb ja kas neid üldse loetakse. [---] Lugemine oli anonüümne, jagatud ja ühine. Ja tema, kes ta oli elanud kogu elu teistest eraldatuna, tundis nüüd, et ta ihkab seda.”

Ühes Italo Calvino iroonilises jutus juhtub midagi sarnast itaalia röövlipealikuga, kes avastab postitõldade röövimise asemel armastusromaanide võlu ja satub jõugukaaslaste põlu alla. Ka Bennetti kujutatud kuninganna vaimne tervis tekitab õukondlastes kahtlusi, eriti siis, kui kirjanduspisikust nakatunud monarh asub märkmikusse omaenda mõtteid kirja panema. „Arvatavasti Alzheimer,” järeldab üks kaaskondlane. „Neile tuleb kõik kirja panna, eks ole?” Kuninganna karjäärihimuline erasekretär proovib raamatuid peita ja varastada, lektüüriga täidetud kohvrid lähevad lennujaamas kaotsi ning köidete kadumist vabandatakse muu hulgas pommihirmuga. Kõik on asjata. Kogu elu kuldses puuris veetnud kohusetundlik Elizabeth näeb enda elu esmakordselt kõrvaltvaataja pilguga ning ta küsib, mida ta endast peale kõnede ja kombetalituste tuleviku tarbeks pärandab. Koos eksistentsiaalsete küsimuste üle juurdlemisega kannatavad alluvate õuduseks ka tseremooniad ja etikett. On karta, et Ühendkuningriigi nominaalse valitsejanna graafik on tõepoolest nii tihe, et kirjanikega tutvumiseks jääb tal aega vaid siis, kui neid on tarvis rüütliks lüüa. Bennetti sõnul: „Tema töö oli ilmutada huvi, mitte ise huvitada.” Ent autori maalitud kujutise üle võiks monarh, kui ta sellega tutvub, uhkust tunda – tema majesteet lugeja jätab elutarga, tolerantse ja teravmeelse mulje.