Ago Anderson teel valgustuse poole

Teisiti on etenduses "Koeratopis", kus tal on kaksik-koeraroll.

"Kui sa oled heas perekonnas sündinud koer, tunned end rõõmsasti. Aga eks neilgi ole omad mured. Koeri mõistan nüüd päris hästi," teatab aegapidi virgemaks muutuv Anderson ühes Endla teatri garderoobis. Tee sinna on pime, trepiline ja käänukas.

Esimesel semestril istuvad kõik teatriüliõpilased vähemalt ühe kuu loomaaias, kus jälgivad loomade hinge- ja suguelu. Lõpuks lahatakse loom enda jaoks lahti. "See on vägev, kui ei tehta järele mitte looma liigutusi ja häält, vaid hoopis mõtteid. Mina tegin hüljest ja see loom hakkas mulle meeldima. Hülgel on ilusad silmad."

"Olen nii unise peaga," kaebab Anderson, enne kui lavastajatest räägib ja teeb kätega tuuleveskit, et sigaretisuits lahtisest uksest välja ajada. Kell on just saanud kaks päeval.

"Vahel on vaja mingit lauset lavastajalt, et sa järsku mõistaks, kuidas roll laheneb. Põhiliselt on lavastaja see, kes kõrvalt näeb ja sind aidata saab. Samuti partnerid. "Koeratopist" tehes käisid kõik õpetamas, et tee nii või tee naa. Vahepeal vihastasin - tehke ise, mis te õpetate."

Nendest, kellega Ago seni koos töötanud, peab ta ideaalilähedaseks (lavastaja, kes teab proovi tulles, mida tahab) Priit Pedajast, kes lavastas konservatooriumi ajal Tshehhovi "Kolm õde".

"Mulle meeldis viis, kuidas ta mulle selgeks tegi, mida tahab. Ta käskis etüüdides teha nagu asjasse mittepuutuvaid asju. Ise küsis kavala näoga: "Kas saad nüüd aru, mida tegema pead. Ega ma saanudki. Lõpuks, kui tükk oli juba väljas, mõistsin. Tänu Pedajasele on Tshehhov mu= lemmiknäitekirjanik."

Kriitik Pille-Riin Purje arvustab augustis "Kevade" etendust: "Mõni roll kipub muutuma pinnapealsemaks ning hingelt vaesemaks. Kahjuks iseäranis Toots. Ago Anderson mängib Kentuki Lõvi üle kallaste tulvava hooga, ent nii kaovad pooltoonid ja hingestatumad hetked. Huupi möllamine teeb karuteene nii Joosep Tootsile kui kogu "Kevade" õhustikule."

Ago Anderson: "Kui midagi teatris välja tuleb - kas halvasti või isegi hästi, ikka naeravad kriitikud selle välja. Näitlejate seltskond ei lase ennast sellest eriti kõigutada. Lugedes on esimene reaktsioon: "Prhh, kurat, ma olen jälle nii kehv või!" aga teised loevad kõvasti ette ja lõõbivad selle üle. Kriitika pihta tehakse kriitikat. Siis läheb jälle kõik korda.

Kriitika pole mingi mõjutaja. Pigem mõjutavad partnerid laval."

Pärnus on Agole sattunud hulk koomilisi rolle. Lavakat lõpetades hoiatati noornäitlejat ohu eest koomikale istuma jääda. Anderson ise tahab proovida mitmeid zhanre.

Elus kujutab ta end täiesti hästi ette ärimehe osas - tema ärivaim avaldus juba teises klassis. õpetajate arvatav mõistmatus tingis tookord skandaali.

Ago Aanderson: "Teises klassis oli mingi suur jama. Virutasin kuskilt - ilmselt õe tagant, väikesed taskukalendrid ja hakkasin neid klassikaaslastele müüma - 20 kopikat tükk. Kellel raha ei olnud, pidi andma oktoobrilapse märgi. ühe kalendri ärisin maha kahe rublaga!

Siis veel kapitalismi ei olnud ja tuli pahandus. Pidin kõik tagasi andma. Lõpuks, kui asi korda oli saanud, jäi mulle ikkagi 20 kopikat puhastulu. Olin õnnelik ja panin selle eest võimsalt jäätist."

Andersoni eluunistus on pidada oma baari. Ta tahab seista leti taga valges särgis ja vestis ning suhelda.

Unistuse täitumise heaks teeb niipalju, et unistab ja mängib loteriisid.

Kui võidaks miljoni, siis astuks võib-olla ka konkreetseid samme.

Sellegipoolest läks Anderson peale keskkooli mitte majandust õppima, vaid sõbraga lavaka katsetele.

"Sellal ei kujutanud ette, et kellelgi võiks olla oma firma. Pealegi olin kooli ajal jube osav spikerdaja. Tänu sellele jäin ma natuke noh - rumalaks. Ma ei saanud majandust õppima minna, kartsin, et põrun eksamitel."

Ago Anderson võib anda praegustelegi eksamikartuses virelejatele idee, kuidas nutikalt spikerdada. Idee on selline: "Võtsin kooli ajal tavalise lipsu õmblustest lahti ja tegin selle järgi ajalehest kaelasideme. Eksamite ajaks olid õpetajad harjunud, et näe, see käibki ajalehest lipsuga." õigel ajal tegi ta uue lipsu - seekord valgest paberist, millele trükimasinaga spikrid peale tehtud.

Teine unistus, mille üle Anderson miljoni krooni võitmise järel sügavalt mõtiskleks, on talu Ruhnu saarel, kus ilma erilist tööd tegemata elada saaks. "Kuigi ilmselt kaua ei peaks seal vastu - jälle on inimesi vaja..." Vahel on Ago peast läbi käinud mõte metsa ära minna. Tallinn on tema jaoks juba suurlinn. "Mõned on kutsunud - et tule Tallinna, mis sa seal Pärnus kükitad!" Aga ta ei julge - trammid ja...! Ja ei taha ka.

Päriselt pole Ago Anderson kanda Pärnus kinnitanud. üks karm talv on üle elatud suvilas. Linna sunnib eluaset otsima aga mugavus. Suvilas elamine on talle maksma läinud mõnegi jõuluvana ja ühe kärbseseene.

"Raha pärast on igasuguseid lollusi tehtud. Bussiliiklus suvilasse lõppes kella kümnest õhtul ja taksoraha oli vaja. Sellepärast seodki endale habeme ette, punane müts pähe, kingikott selga või teenid raha millegi säärasega." üks põhjus, miks Anderson kunagi kümne Eesti parema näitleja hulka kuuluda tahab, on, et siis ei peaks enam tola mängima - "See ei sobiks vist." Praegu remondib Ago oma tulevast linnaeluaset.

Andekaks Anderson end pidada ei julge. "Teinekord mõnda inimest vaadates läheb tuju ära - kuidas see inimene küll nii loll ja läbinähtav on. See ei käi mitte ainult näitlejate kohta. Ja siis mõni joodik jälle, kes tuleb kümmet krooni küsima, räägib selliseid lugusid. Vaatad - see on tase, see on andekas. Selle näitemängu eest annad lausa viisteist krooni."

Kümne aasta pärast võib Ago Anderson elada kas Ruhnu saarel või sõita kahekohalise sportautoga - valged kindad käes, või olla valgustatu. Valgustatu mõiste seletab ta lahti: "Mul ei ole enam midagi vaja, mul ei ole enam mingit iha millegi järele, olen kõigega rahul ja kogu kurjus on minust kadunud. Elan ainult selleks, et teistele head teha."

Teatrialasteks utoopiliseks unistuseks peab Ago võimalust, et mõni maailmanimega lavastaja - näiteks Peter Brook - kutsuks ta oma seltskonda tumma teenrit mängima. Tumma teenrit, kellel on peaosa.

Tiina Salumäe

CV

Sündinud 1972. a Pärnus

õppinud Pärnu II Keskkoolis, mille lõpetas 198# a.

Pärnu kooliteater.

Kohe, pääsedes igasugustest sõjavägedest Konservatooriumi lavakunstikateeder, mille lõpetas 16. lennus.

1994. a Pärnu Endla teater.

Kai, praegune elukaaslane

Tore muhe mees. Väga hoolitsev ja tähelepanelik. Natuke laisk ja rahaga ei oska ümber käia. Selle koha pealt võib vahel silma kinni pigistada ja vahel annab ise ka natuke suunata.

Valve Piisang, emakeele õpetaja keskkooli ajal

õpilasena oli ta keskmine. Elav laps. Oli tihti esimesse pinki istuma pandud. Mul on ta 8. klassi loodusteemaline lõpukirjand alles. Just mõni aeg tagasi lugesin seda. Teema oli väga huvitavalt lahendatud - kuidas ta istub oma suvila uksel ja mõtleb looduse üle.

Grete Naaber, Pärnu kultuurieluga kursis olev ajakirjanik

Ta on alles vähe töötanud, aga ta on meelde jäänud kui omapärane ja lootustandev noor näitleja.

Vilma Anderson, ema

Kasvatasime teda nagu tavalist last. Kuigi ega ta tavalist kasvatust enda peal toimida ei lasknud. Pidime paljuga leppima. Teda häirib pealekäimine. Seepärast on vaja taktitunnet, et keegi jutuajamise käigus pahaseks ei saaks. Praegu olen rahul - ta leidis oma tee.

Ma ei uskunud, et ta lavakasse sisse saab, kuna ta polnud kooli ajal tubli õpilane.

Ta on muidu hea südamega ja leplik. Võib-olla tundub ta vahest laisk, aga oma töös on ta tragi.

Tal on vähe praktilist meelt eluoluks. Tähtis on muu kui puhas põrand.

Albert Anderson, isa

Iseseisev poiss. Ta on leidnud oma ala, mida armastab.

Tema kasvamise ajal oli nii kiire elu, et tema kasvatamiseks aega ei jätkunud. Arvestades seda, et ma pole teda kasvatanud, on tulemus igati hea. Ta polnud probleemidega laps. Vähemalt ei näinud ma midagi, kuhu peaks sekkuma.

Praegu elab Ago Anderson Pärnus. Joob piimasupi kõrvale vähemalt liitri piima, armastab kõike, mis tedagi armastab (riideid, mis tema seljas katki ei lähe), sealhulgas ka armsaid inimesi; mängib "Koeratopises", "üks, kaks, kolmes", "Kevades", "Gösta Berlingi saagas", käib Tallinnas filmivõtetel. Sügiseks valmib laval Tshehhovi novell "Duell", kus Ago Andersonil on esimene "kõige suurem peaosa".

"Pärnu teater on tore teater," arvab Anderson - "uued dushiruumid tehti. Vahel on siia hea tulla, vahel on piinlik, mõeldes sellele, mida ise teinud oled, vahel sellepärast, mida keegi teine teinud. See oleneb sinust endast - kuidas kohaned või kuidas ümbritsev sinuga kohaneb. üksluiseks teatris ei lähe.

Kui kedagi huvitab, kust on tulnud loom nimega hambuline tulisiil, millega Ago Anderson enim sarnaneb, siis - see on sulam koerast, hülgest, rotist, jäärast; teatrist ja idamaa horoskoopidest.