„Agnes”: tavatult kiretus kirjelduses tume armulugu
Šveitsi kirjaniku Peter Stammi 1998. aastal ilmunud „Agnes” on tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja on nüüd jõudnud eestinduseni. Kui püüda selle raamatu žanri määratleda, sobiks kõige paremini armastusromaan. Teadagi, see tiitel sisaldab kaastähendusi, mis tekitavad instinktiivset õudustunnet nii kriitilisemas lugejas kui ka arvustajas. Viimati nimetatule on armastusromaanist kirjutamine keerukas laveerimine vulgaarpsühholoogia karide vahel, mis ei lõpe alati õnnelikult. Ent ometigi on Stammi raamatust vaja kirjutada: esiteks on see lubamatust kitšivahust tõepoolest vaba (kusjuures eriti saksakeelne kirjanduskriitika armastab inimsuhetest kirjutamist hinnata skaalal kitš-mittekitš), teiseks on see üks huvitavamaid tõlketeoseid, mis Eestis viimasel ajal ilmunud.
„Agnese” lugeja ees avaneb kahe inimese intiimne lugu, jutustajaks nimetu meespool. Enne kui lugeja kuigi kaugele ehk romaani esimesest kahest lausest edasi jõuab, on selge, et Agnes sureb ja „tema surmas on süüdi üks jutt”. Kui armastuse ja surma segamine paneb piinlikkusest aietama, siis tuleb kiiresti edasi lugeda, sest kirjaniku lakooniline ja eemalolev stiil nullib võimaliku banaalsuse ja paneb uskuma, et Agnese lugu on päris.
Mõnes mõttes aitab kaasa ka üks Stammi romaani äpardumine. Olgugi et Agnes palub minajutustajal kirjutada endast raamat, mida too alustabki, ei teki romaanis tunnet, et elu ja kirjandus võiksid mingis ulmelises ruumis tõepoolest seguneda. Agnese palve ei muutu millekski suuremaks, olgugi et teos paneb sellele suurt kaalu. Mis jääb, on käegakatsutav, arusaadav ja ühtlasi mõjuv.
Füüsikatudeng Agnese ja minajutustaja, Šveitsi ajakirjaniku, kes töötab Chicagos luksusvagunitest kõneleva raamatu kallal, armulugu pole mitte millegi poolest eriline: „Me elu oli vaikne, meie päevad sarnanesid üksteisega ja me olime rahul.” (Lk 53) Kuid läheb mõne lehekülje jagu aega ja vaikne elu lõpeb: mängu tulevad vastutuse nõudmine ja selle kõrvale lükkamine, vabadusiha ja klammerdumine ning lõpuks ühepoolne kahetsus.
Stammi lühike romaan on tugevalt filmilik. Juba selle lugemiseks kuluv aeg, nii poolteist tundi, tekitab seoseid ühe keskmise mängufilmi pikkusega. Autori kodulehelt loen, et ettevalmistused „Agnese” ekraniseerimiseks käivadki juba pikemat aega, ent filmi ennast veel pole. Kuid üks selline film on tegelikult kunagi juba tehtud, Claude Goretta „Pitsikuduja” (1977) Isabelle Huppertiga peaosas. Selles linateoses on tähtsad teisedki teemad, kuid pealiin – kinnise noore naise hingelise krahhini viiv armulugu – ning selle napis ja ausas vormis esitus on tuntavalt sarnased.
Kui Stammi „Agnestki” hästi filmida või teatris lavastada, oleks tulemuseks samasugune väljaütlemata sõnade ja vihjetega pingestatud „Pitsikuduja” maailm, mis mälusoppi kummitama jääb.
