Aavo Kokk: kunstikaanon meid ei huvita

••Kas uus raamat on rohkem eesti kunstist või maailma geograafiast?

Oi, see on ikka eesti kunstist, geograafia on seal lisavidin, et asi huvitavaks teha. Pärast eelmise raamatu ilmumist mõtlesime, et kuidas edasi – teeme linnavaated. Aga Eestis on 47 linna, tundus, et jääb õhukeseks. Siis tuli mõte, et eesti linnad on ju väljaspool Eestit ka – näiteks Stockholm on väga jõuliselt Eesti kultuuripildis. Pariis ja hulga teisi.

••Köites on palju välismaal elanud/elavate eesti päritolu kunstnike töid. Kas nad sattusid sinna n-ö paratamatult või oli nende tutvustamine teil endale võetud eriülesanne?

Tahtsime saada iga linna kohta iseloomulikku ja head tööd. Kui Pariisi kohta on palju valida, sest seal käisid kõik õppimas, siis paljude teiste linnadega oli raskem. See avab ütlemata huvitava valdkonna eesti kunstis, mida on uuritud, aga mitte nii palju – on hulganisti eestlasi, kes läksid ära läände väga headesse kunstiülikoolidesse. Kes pole ka hariduse mõttes viletsamad kunstnikud kui meie omad siin. Mõtlesime, et tutvustame neid nii palju kui saame.

••Raamat koosneb tegelikult tervikuna ootamatutest leidudest, seal on muu hulgas naivistid nagu Olga Žarkova, erak Alar Paurson, huvitav töö Aapo Pukilt, laste joonistused. Kas võib öelda, et teie kunstimaitse on hästi tolerantne, õpitud piirangutest vaba ja see teeb teie raamatu eriliseks?

Me ei hooli üldse kaanonitest. Seda on muide ka nimekad kunstnikud öelnud, et on vahva, et nad on kõrvuti kunstnikega, kes ei ole veel tuntud. Kui töö on hea, siis lõppude lõpuks … Häid töid tehakse väga palju. Kahjuks on mingi kaanon, et peaks nagu nimi ka olema, et tasuks töö ära trükkida. Meie sellest ei hooli.

••Lisaks on töid noortelt kunstnikelt. Kas jälgite pidevalt eesti kunsti kasvulava?

Kes seda jõuab jälgida, neid on ju nii palju. Aga midagi ikka. Ka siin oli sageli nii, et jõudsime linna pilti otsides nimedeni, keda me üldse enne ei teadnud. Noorte kunstnike kasutamisel tuleb teha otsuseid – sest kui inimene on natuke teinud, ei tea ju, kas temast saab tulevikus äge kunstnik või ei saa. Aga siis leidsime, et vastus on ju nii lihtne – kui me kord oleme ta raamatusse pannud, oleme kaasa aidanud, et temast saaks hea kunstnik.

••Tulete tekstides „keskmisele lugejale” lähedale, räägite talle arusaadavas keeles. Kas polnud hirmu liiga triviaalseks muutuda?

Minul seda hirmu polnud. Olen õppinud muu hulgas ka ajakirjandust ja lugude jutustamine pole kunagi triviaalne. Ja kui mõned seda ütlevad, siis nad lihtsalt ei saa maailmast piisavalt õigesti aru. Need tekstid on tegelikult emotsionaalsed lood inimestest. Ja meie taotlus oli, et lugude kaudu tekiks inimestel seos kunstiteosega, et jääks meelde. Hariduslik motiiv on seal hästi tugev.

••Sina ja Andres olete mõlemad majanduse taustaga ja seda on ka raamatu tekstidest välja lugeda. Kuivõrd näete kunsti vaadates dollarimärke?

Oi, üldse mitte. Mina ei mõtle sellele. Ka koju ostan töid, mis mulle meeldivad, ma ei ole kunstiinvestor.Pintsliga tõmmatud linnad.150 eesti linna maailmasAavo Kokk, Andres Eilart
••Hea Lugu