Aafrika kunstiväärtuste saatus on järjest tumedam
Islamistid lubavad maha lõhkuda kõik Timbuktu kaitsealused hauakambrid.
Sellest, et Aafrikast pärit arheoloogilised leiud rikkamate riikide mustale kunstiturule jõuavad, on trükisõnas räägitud rohkem kui sajandi jooksul. Viimati jõudis teema rahvusvahelisele areenile juulis – Nigeeria valitsuse kinnitusel koosnes ühes USA galeriis eksponeeritud skulptuurikogu Briti kolonistide 19. sajandi lõpus kokkuriisutud varast.
Amatööridest kaevajad uuristavad vanadesse linnaasemetesse praegugi auke, vedades osa leide välja ja kahjustades teisi. 1960-ndateni tegid lääne mustal turul ilma Kenyast pärit puitmaskid, 1970-ndatel läksid hinda Mali terrakotakujud ja 1990-ndatel Nigeeria nok-skulptuurid.
Uus ja hullem oht kunstiväärtustele on aga sõda, mis hakkas pärast Liibüa diktaatori langemist ka mujale levima. Juunis võttis islamistide relvarühmitus Ansar Dine enda kontrolli alla suure tüki Mali põhjaosast, sealhulgas ajaloolise Timbuktu linna. Linnas asub 16 hauakambrit ja kolm mošeed, mis on komplektina UNESCO kaitse all. Kuna keskajal sufistlike muslimite rajatud hauakambrid on tänapäeva islamifundamentalistide meelest liiga moodsad, lõhuti juuli hakul vähemalt pooled neist maha. Mošeed jäid esialgu terveks. Maha lõhuti aga ühe kaitsealuse objekti, 1440. aastast pärineva Sidi Yahya mošee värav, mille avamine on legendi kohaselt maailma lõpu tundemärgiks.
Ohus ka kirjandus
Kestva kodusõja tõttu pole Timbuktu mälestiste saatusest seni rohkem kuulda olnud, kuigi islamistid on lubanud maha lõhkuda kõik hauakambrid, mis on kõrgemad kui 15 cm. Lisaks arhitektuurimälestistele tekitab aga muret ka linnas asuva kirjanduspärandi saatus. 13.–17. sajandil üheks islamimaailma kultuurikeskuseks olnud Timbuktus asub tänini väidetavalt kuni 700 000 araabia ja kohalikes keeltes kirjutatud käsikirja, millest vanimad pärinevad 10. sajandist. Kui islamistid peaksid otsustama, et ka need valdavalt religioosse sisuga materjalid kuuluvad hävitamisele, tähendab see Aafrika keskaegsete Mali ja Songhai impeeriumide ajaloo uurijatele ränka lööki. Lääne inimesed, kes pole hävivatest väärtustest enamasti kuulnudki, elavad sellised kaotused kergesti üle. Auväärseid juuri ja välismaist tähelepanu otsivate aafriklaste enesepildile annavad need aga korvamatu löögi.
