2007. aasta parima proosateose kirjutas Ene Mihkelson

Täna, emakeelepäeval antakse Kirjanike Majas kätte auhinnad läinud aastal Eesti kirjandusruumis ilma teinud inimestele. Proosa-, luule-, esseistika-, näite- ja lastekirjanduse preemiale lisanduvad vabaauhind ja  parima tõlke auhind. Iga preemia rahaline väärtus on 40 000 krooni. Kirjanduse aastapreemiaid määrasid Sirje Olesk (esimees), Mart Velsker, Rutt Hinrikus, Eva Koff ja Mart Juur.

15 000-kroonise artikliauhinna saaja otsustasid Piret Viires (esimees), Toomas Haug, Marika Mikli, Janika Kronberg, Ernst Lillemets. Venekeelse autori preemia on 40 000 krooni ning žüriis istusid Igor Kotjuh ja Ülo Tuulik. Palju õnne kõigile pärjatuile, ka värskele luulelaureaadile (:) kivisildnikule, kes enda sõnul ei usu oma võitu enne, kui raha on kontol.

“Inimeseks teeb vaimne ärkvelolek”

Ene Mihkelson

proosapreemia laureaat

•• Väga palju on räägitud läinud aastast kui väga heast proosa-aastast eesti kirjanduses. Kelle teoseid kirjanikelt-konkurentidelt hindasite kõige rohkem?

Mulle tundub, et need, kelle teoseid hindan, on juba erinevad preemiad ka saanud. Ka nominendiks olemine ise on teatud laadi tunnustus. Kunstiteoseid ei saa ju sentimeetriga mõõta ega raskuse järgi kaaluda, nii et seda kõige-kõigemat ei oska nimetada minagi.

•• Kirjanduskriitikud võtsid “Katkuhaua” üldjoontes väga hästi vastu. Aga kas ja kui palju olete saanud aimu tavalise lugeja, eesti inimese reaktsioonidest sellele raamatule?

Hiljuti sain Albu valla Anton Hansen Tammsaare nimelise preemia ning ma hindan seda väga. Kuid päris sagedasti on ka täiesti tundmatud inimesed juurde astunud, küsinud, kas ma ikka olen kirjanik Ene Mihkelson, oma lugamiselamusi jaganud ning tänanud. Olen ka lugejatega kohtumisõhtutel käinud, nii et tegelikult on mul tagasiside olemas.

•• Olete kultuurkapitali kirjanduspreemia pälvinud varemgi. Kuivõrd sõltub tunnustuse kaalukus teie jaoks Ïüriist, kes valiku tegi?

Väga palju sõltub. Îürii peab olema ühtaegu erapooletu ja samas kompetentne kunstiteoseid hindama. Îürii ülesanne on alati keerukas ja raske, sest võrrelda võrreldamatut on omamoodi köietrikk. Kuigi võime ajahetkes otsustuste üle arvata seda ja teist, on parim hindaja lõpuks aeg. Kui mingi Ïanr jääb täiesti tähelepanuta, tekib ju kohe huvi Ïürii koosseisu ja esimehe vastu. Teinekord ütleb ebakõla iseloom nii mõndagi.

•• “Mihkelsoni eesmärgiks on triviaalse ajalootõlgenduse, käibetõdede ja selgete seisusevahede küsimärgistamine,” on kirjutanud “Katkuhauast” kirjandusteadlane Janika Kronberg. Mida ütleksite inimestele, kes ajalugu just nimelt triviaalselt ja üheselt tõlgendavad?

Lugege raamatuid. Lugege

võimalkult palju! Süvenege!

Olge vaimselt virged, tahtke iga päev teada saada midagi uut. Ärge minge edu- ja olmemugavuste tagaajamisega kaasa. Inimeseks teeb teid kõigepealt ikkagi vaimsus, vaimne ärkvel-olek.

Mehis Heinsaar

vabaauhinna laureaat

“Oleks uinutav, kui ainult austataks”

•• “Rändaja õnn” sai vabaauhinna, kuidas te seda ilusa nimega kategooriat enda jaoks lahti mõtestaksite?

No mu loomingu tegelastele on omane teatud patoloogiline vabadusejanu ja nad on kuskilt kuskile teel. Kindlaksmääratud piiridesse asetatuna nad murduvad või surevad koguni välja. Mu loomingu sünni juures on ühevõrd oluline rütmi-, värvi- ja muusikataju, see on samamoodi seotud vabaduse aspektiga. See auhind on kui tunnustus rangest mõtlemisest kammitsemata vaba vaimuloomingu eest. Seal on muidugi klausel – et vaba vaimu nähtavaks muuta, tuleb teda rangelt raamida.

•• On jäänud mulje, et teil on rohkelt austajaid nii kriitikute kui ka lugejate hulgas…

Ise arvan, et mu kriitikud jagunevad kahte või kolme lehte. On nautijaid kui ka mittesallijaid. Nii on iga loomeinimese puhul, kellel on oma väljakujunenud stiil ja sõnum. See olekski uinutav, kui oleks ainult austajaid.

•• Tegelete kirjutamise kõrval ka joonistamisega. On teil veel kunstiandeid?

Joonistan siis, kui pea mõtetest tühi, see on vaimu jalutama viimine. Suur multitalent ma pole, aga mängin ka puhkpille. Avalikkuse ees esinen ansambli Budapest liikmena.

•• Mis ilmub teilt järgmisena?

Minu uus teos on erinev “Rändaja õnnest”. Selles, mida kirjutad, peab alati olema teatud oht, kui see element puudub, on tegemist surnud kirjandusega. Uue lühijutukogu pealkiri on “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, see ilmub järgmise aasta lõpus ja kõneleb siiski enam inimestest kui loodusest. Praegu tegelen veel kahe näidendiga, üks neist kõneleb Daniil Harmsi elust ja teine, “Oodates katku” on Rakvere teatriga seotud projekt.

Andrus Kivirähk

näitekirjanduse auhinna laureaat

“Hea, et sain just näidendiauhinna”

•• Kas võit näidendikategoorias oli teile üllatav (Kivirähk kandideeris ka proosapreemiale — toim)?

Ei, üllatav ta nüüd küll polnud. Kahes kategoorias ju võita ei saa, pole tegemist ju olümpiamängudega, et võidad mitmel alal korraga. On väga hea, et sain just näidendiauhinna, kui oleks vastupidi olnud, siis võib-olla see poleks nii. Eks “Mees, kes teadis ussisõnu” on ju tunnustust saanud ka. Olen tõesti väga rõõmus.

•• Kuidas olete rahul “Voldemari” lavastusega?

Olen väga rahul, olin algusest lõpuni kohal kõikides proovides ja n-ö ninapidi asja juures.

•• Mis tööd teil arvutis pooleli on?

Kirjutan praegu ühte näidendit VAT-teatrile, lähemalt sellest veel rääkida ei saa.

Kirjandusauhinnad

•• Proosa

Ene Mihkelson, “Katkuhaud”

•• Luule

Kivisildnik, “Sumo”

•• Näitekirjandus

Andrus Kivirähk, “Voldemar”

•• Laste- ja noorsookirjandus

Ilmar Trull, “Järvevaht ja joogivesi”

•• Esseistika

Tõnu Õnnepalu, “Flandria päevik”

•• Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde

Ly Seppel, Orhan Pamuki

“Lumi”

•• Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde

Enel Melberg: Marie Underi “Gnistor i askan”, Helga Nõu “Ode till en skjuten räv”, Jaan Krossi “På stället flug”, Betti Alveri “Historien om den vita kråkan”, Hella Wuolijoki “Sången om kriget”

•• Vabaauhind

Mehis Heinsaar, “Rändaja õnn”

•• Venekeelsete autorite kirjandusauhind

P. I. Filimonov, luulekogu “Kolmanda järgu mantrad”

•• Artikliauhind

August Eelmäe, “Eluvõla kandmise raske kohus”

Kommentaar

Jan Kaus

kirjanik, Sirbi kirjandustoimetaja

Tundub küll, et kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiad jagunesid hästi. Üldistavalt võiks öelda, et kodumaine 2007. kirjandusaasta oli väga hea. Vaatame näiteks luulet, kus Kivisildniku kõrval oleks võinud auhinna saada ükskõik milline nominent.

Minu meelest leidub eelmisest luuleaastast rohkemgi nominatsiooni/auhinda väärivaid kogusid: näiteks Martin Oja “Pärastlõuna platoo”, Timo Marani “Metsa pööramine”, Merca “Narrivile” või Katrin Väli “Neli”. Proosas samamoodi – kõik nominendid väärinuks autasu ning nende nimekirjagi oleks saanud pikemaks venitada.

Mis puudutab ilukirjanduse tõlkimist eesti keelest võõrkeelde, siis on väga hea meel, et hinnati Enel Melbergi panust eesti kirjanduse rootsi keelde tõlkimisel seoses meie kirjanduse fookusesse tõstmisega eelmise aasta Göteborgi raamatumessil.

Võõrkeelest eesti keelde tõlkimise auhindamisel tundub Ly Ehini tunnustamine Pamuki ja Manneri tõlgete eest igati täpne, kuigi minu isiklik sümpaatia kuulub Piret Salurile – eelkõige tänu tema filigraansele tööle Pentti Saarikoski päevikute eestindamisel.

Îüriile ei tohiks sel korral küll midagi nina alla hõõruda – tegutseti tundlikult, peaaegu kõik eriti olulised tegijad said pärjatud.