1920-ndadning Viiding
Justnagu Hommikteater, ütles “Pelléase ja Mélisande” etendusel kõrvalistuja. Olin seda parajasti ka ise mõelda jõudnud. Nii temal kui minul saab ainult ähmane ettekujutus olla sellest 1920-ndate alguses tegutsenud August Bachmanni teatrist, mis viljeles novaatorlikku ekspressionistlikku laadi ja oli ka ühis-kondliku mõtte poolest edumeelne. Sellest väikesest teisiti- ja isemõtlevast teatrist on suur legend saanud. Piltidelt vaatavad näitlejate sügavaks maalitud silmakoopad ja stiliseeritud liikumine, massistseenid jne. Mida ühist saab peale nende tumedate silmakoobaste olla Theatrum’i “Pelléasel ja Mélisande’il” Hommikteatri eks-pressionismiga?
“Pelléase” teatritraditsioon läheb meil 1919. aastasse, kui näidendi lavastas lüüriline näitleja ja näitejuht Erna Villmer. Sakari Puuruneni lavastusest (1975) meenub, et parim selles oli Juhan Viidingu Yniold, värelevalt tundlik poisike, kelles kehastusid Maeterlincki poeesia hingeseisundid.
























