Volens: ajakirjandust reguleeriv eelnõu pole häbenemist väärt

Lahkusite justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsleri kohalt. Millest selline otsus?

Ma olen justiitsministeeriumis 12 aastat töötanud. Asekantsleri töö kujutab endast 95 protsenti teiste inimeste juhtimist. Juristina tekkis karjääris valikukoht, et kas ma olen edasi juht või olen ma jurist. Otsustasin, et tahan ikkagi jurist olla. See oli päris pikalt ette planeeritud muutus.

Seega plaanite suunduda mõnda eraettevõttesse juristiks?

Jah.

Saate öelda, mis firmas Teid edaspidi kohata võib või alustate mõne päris uue projektiga?

Ei tahaks seda praegu veel öelda. Kindlasti tuleb selle kohta eraldi teade. Mul on uus töökoht olemas, kokkulepped olemas. Üks koht kuhu lähen on tõenäoliselt seotud õigusnõustamisega teine seotud inimeste õpetamisega.

Milliste tunnetega justiitsministeeriumist lahkusite? Kas näiteks härra Lang jääb Teid hea sõnaga meenutama?

Seda peab küsima Langi enda käest.

Ühesõnaga lihtsalt leidsite, et aeg ministeeriumis töötada sai täis ning mingisuguseid väliseid tegureid lahkumiseks ei olnud?

Kui Te arvate, et selle taga on kellegiga tülli minek või mida muud taolist, siis seda kindlasti ei ole. Justiitsministeerium oli väga hea töökoht minu jaoks. Olen kogu selle 12 aasta jooksul iga päev midagi uut õppinud ning arenenud. Loodan justiitsministeeriumil õnnestub seda sama keskkonda ja õppimisvaimu hoida ka edaspidi.

Viimasel ajal on üsna palju kõneainet pakkunud üks ajakirjandust reguleeriv eelnõu. Selle juures on ka Teie autorlus üsna suur. Kas takkajärele vaadates olete selle tulemusega rahul või oleks pidanud midagi teisti tegema?

See praegune eelnõu, mis avalikkusele esitati on diskussiooni alustamiseks. Kindlasti lõplik versioon selgub vaidluste käigus. Nii on see praktiliselt kõigi eelnõude puhul olnud. Diskussiooni alustamiseks on see kindlasti tekst, mille üle ei pea häbi tundma.

Meedias on seoses selle eelnõuga avaldatud üsnagi palju kriitikat. Näiteks tekitab küsimusi preventiivne võimalus ajakirjanikke trahvima hakata. Kas kriitika on õigustatud või on tekitatud liigset paanikat?

Mulle tundub, et siin on tegemist tavapärase Eesti väiksest ühiskonnast tuleneva ülereageerimisega. Samasugused normid on olemas väga paljudes riikides. See pole kindlasti mitte mingisugune anglo-ameerika õiguse eripära, kus preventatiivsel eesmärgil hüvitisi välja mõistetakse.

Ka meiega sarnastes õigussüsteemides on need olemas. Osades riikides on need selgelt seadustesse kirjutatud, osades riikides on samasugused lahendused tekkinud kohtupraktikas kui ajakirjandus on kellegi suhtes käitunud ebaõiglaselt.

Normaalses euroopalikus kontekstis vaadates on tegemist asjaga, mis on väga paljudes riikides olemas. See pole midagi ainulaadset, mida kuskil mujal ei oleks.

Seaduseelnõu seletuskirjas leidub arvukalt näiteid selle kohta kuidas kasutatakse allikakaitset mujal maailmas, kuid dokumendis puuduvad konkreetsed näited preventiivsete karistuste kasutamise kohta teistes riikides.