Samal naisel on teinegi, varasem kogemus. Tema eakas ema põdes vähki. Operatsiooni tegemisega venitati, ent kui perekond pani arsti jaoks kokku mõni tuhat krooni, võeti lõikus kohe ette. Ema suri siiski paari kuu pärast.

Oma kogemusest räägib ka keskealine mees: „Lühike juhtum nii viie aasta tagant. Sugulase haiglas viibimise inimväärsemaks muutmiseks vihjati vajadusele anda arstile väike boonus. Mõeldud-tehtud, ja ümbrikuga arsti kabinetti. Patsiendi ja haiguslooga kurssi viimine, naeratused ja ümbriku üleandmine. Uksel vaatasin veel tagasi ja ütlesin nägemist, aga arstiproua oli juba sukeldunud ümbriku sisu uuringutesse – mõtlesin, et ju siis on nii kiire uue mööbli või kodumasina ostmise võimaluste uurimisega. Asja puänt on aga selles, et järgmisel päeval läks arst puhkusele… Küllap oli reisiraha vaja. Patsiendi jaoks ei muutunud aga mitte midagi.” Mehe sõnul arst ise küll tema käest otsesõnu raha ei küsinud, vaid see käis mitme isiku, tuttava tuttava kaudu. „Aga ta, arst, oli väga hästi teadlik, mis ümbrikuga ja miks ma tema jutule läksin,” kinnitas mees.

Raha võtmine pole kuritegu

Näiteid selliste juhtumite kohta on Eesti Päevalehele laekunud mitmeid. Et altkäemaksu küsimine on arstide seas levinud, tunnistavad justiitsministeeriumi tehtud korruptsiooniuuringu tulemused, mille järgi on arstid teenuse eest lisaraha küsimises lausa teisel kohal. Üksnes autoregistrikeskusega seotud juhtumid küündivad 19 protsendiga ettepoole.

Uuringutulemustes välja toodud 14 protsenti on nende inimeste osakaal, kellele arstid on andnud märku, et sooviksid saada meelehead raha, kingituste või vastuteenete näol. Justiitsministeeriumi andmetel küsitakse altkäemaksu enam meestelt, noorematelt inimestelt, mitte-eestlastelt ja nendelt, kes on ise ametnikule varem maksnud või toonud kingituse.

Piirkondade kaupa vaadates selgub, et arstide seas on altkäemaksu küsimine levinud enne­kõike Ida-Virumaal: seal on sellega kokku puutunud lausa 30 protsenti elanikest. Need andmed pärinevad uuringust, mis valmis 2007. aastal, värskemaid andmeid justiitsministeeriumil kahjuks anda ei ole.

Ajal, mil uuring valmis, andis justiitsministeerium selles ilmnenud arstide korruptsiooni temaatika sotsiaalministeeriumile tegelemiseks. Kui vahetult pärast seda tuli sotsiaalministeeriumis korra kokku ka üks töörühm, siis hiljem pole otseselt selle probleemi lahendamiseks konkreetseid samme astutud.

Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Jana Zdanovitš vastas küsimusele, mida on sotsiaalministeerium selles vallas ette võtnud, et ministeerium on teinud korruptsioonivastase strateegia aastateks 2008–2012. „Sellest tulenevalt on tervishoiuamet, mis kuulub ministeeriumi alla, kogunud tervishoiuteenuste osutajate, maakonnaarstide ja eri­ala­ühenduste arvamusi meditsiinisektori ja korruptsiooniga seotud probleemide kohta,” tutvustas Zdanovitš. Ta kinnitas, et tervishoiuamet kui järelevalveorgan on tõhustanud kontrolli tervishoiuteenuste osutajate üle.

Asja täpsemalt uurides selgus aga, et tervishoiuamet on menetlusse võtnud ainult ühe juhtumi, kus arst on ravimiseks patsiendi käest raha küsinud.

„Tervishoiuameti praktikas on see vähemalt viimase viie aasta jooksul tõesti esmakordne juhtum,” tõdes ameti juht Üllar Kaljumäe, kelle sõnul said nad infot selle kohta patsiendi esitatud kaebusest.

„Juhtumit menetleb praegu tervishoiuamet, kuid kui me leiame, et tegu on karistusseadustiku tähenduses süüteoga, siis esitatakse materjalid prokuratuurile. Põhjus, miks tervishoiutöötajatega seotud korruptsioonijuhtumeid ei ole rohkem menetluses, on lihtne – kui sellise juhtumi kohta meile avaldust ei tehta, ei saa me ka sekkuda. Kõik muud järelevalve tegevused on paraku väheefektiivsed, sest kui patsient otsustab tervishoiutöötajale teha kingituse või anda raha, ei tee ta seda kahjuks tunnistajate juuresolekul,” kommenteeris Kaljumäe.

Praegu menetluses oleva juhtumi kohta andis avalduse sisse patsient, kelle sõnul küsis ühe suurhaigla kirurg temalt 3000 krooni, et tasuda Soomest kohale sõitva plastika-rekonstruktiivkirurgi sõidu eest, et siis teha talle kõrva taastav lõikus. Patsient keeldus maksmast ja operatsioon jäi tegemata.

Uurides riigiprokuratuurist, kuidas neil on võitlus meditsiinis levinud korruptsiooniga läinud, selgub, et nendegi käed olevat paljuski seotud. Nimelt ei saavat juhul, kui arst võtab raha vastu, rääkida konkreetselt kuriteost, sest seaduses on kirjas, et altkäemaksuks või pistiseks saab asja nimetada vaid siis, kui seda võtab vastu ametnik. Arst aga ei ole ametnik.

„Tegemist on n-ö peitkuritegevusega, kus kumbki osapool ei ole huvitatud selle kuriteo ilmsikstulekust,” selgitas riigiprokuratuuri pressesindaja Kadri Põld­aru, mis nende juhtumite päevavalgele tirimise nii raskeks teeb. Siiski on tema sõnul võimalik asjaga edasi minna karistusseadustiku teiste paragrahvide abil: näiteks hoopis kelmust, ametialast või dokumentide võltsimist uurides. Sest juhul, kui meditsiinitöötaja väljastab mõne tõendi, käitub ta ka ametiisikuna ja kui ta konkreetselt selle eest raha küsib, siis on see juba selge kuritegu.

Andke raha küsimisest teada!

•• „Eesti arstide liit peab võimalikke korruptsioonijuhte meditsiinisüsteemis kindlasti väga tõsiseks teemaks,” lausus liidu juhatuse liige Vallo Volke.

•• „Kui laialdase probleemiga tegemist on, ei oska me ilma vastavate uuringuteta hinnata. Kindlasti ei ole raha või muude materiaalsete väärtuste küsimine patsientidelt sellise abi eest, mida tegelikkuses finantseerib Eesti haigekassa, kooskõlas arstieetikaga,” rääkis ta.

•• „Patsientidel, kelle hinnangul on neilt midagi korruptiivselt nõutud, soovitaksime pöörduda avaldusega politseisse. Välkkommentaari korras on väga raske pakkuda võimalikke lahendusi, aga kindlasti vähendaks korruptsiooniohtu lühemad järjekorrad arstiabis,” lisas Volke.

•• Kõikidele patsientidele mõeldud ülekutsega anda meditsiini­asutuses raha küsimisest teada ühinesid ka sotsiaalministeerium ja riigiprokuratuur.

•• „Korruptsioonikuritegude avastamisel mängib väga suurt rolli inimeste endi teadlikkus sellest, et altkäemaksu või pistise küsimine on kuritegu, ning kõik, kelle käest seda küsitakse, peaksid sellest viivitamatult teavitama õiguskaitseasutusi,” kinnitas  riigiprokuratuuri pressiesindaja Kadri Põldaru.