VIDEO: Viljapeksuvaev tõi Põltsamaa kanti suure sünnitusrõõmu
Viljapeks on täis vaeva ja vintsutust, kuid pakub lõpuks haruldast joovastust. Endisaegset rehepeksu, pea sellist, nagu Mats Traadi aurukatlaromaanis, on 81-aastane vanahärra Valdeko Kippus demonstreerinud neliteist korda. Peamiselt Põltsamaa ametikooli õppuritele, aga ka lasteaiakasvandikele. Et oskused ei hääbuks.
Viljapeks on Valdeko jaoks midagi enamat kui pelgalt kombainiga põllul sõitmine. Aade, mida nooremadki peavad masinate mürina ja hangude välgatuste saatel kogema.
Viigipüksid jalas, pidulik Põltsamaa-kirjaga müts peas, astub Valdeko peremehe sammuga platsil, kuhu on veetud Deeringi traktorid ja viljapeksumasin.
Uudistajaid on igast suunast. Deering podiseb, rihm jookseb hoorattalt möödunud sajandi kolmekümnendate viljapeksumasinani, millel on kiri THERMÆNIUS. Hää tuttav Kaljo Koller, aastaid kõigest 79, astub ringi, koot pihus. Nagu läheks Mahtra sõtta. Tema näidata on aastasadu käinud viljapeksuviis – koodiga.
Haarab rukkivihu, kukub udjama. Nätaki-nätaki. Õhk täitub pebretolmuga. Nätaki-sahh-koll... Kaljo ramm on koodist üle. Nahkrihm, mis kooti varre küljes hoidis, on puha puru. Oh! Kaljo kükitab, hakkab parandama. Peagi puruneb ka üks viljapeksumasina rihm. Mehed õmblevad palehigis. Nõelaks kruvikeeraja, niidiks jäme nahkpael. Pealtvaatajad ootavad kannatlikult.
Hakis seisvad rukkivihud ootavad ka. Kaljo abikaasa Aino ja tütar Ave astuvad ligi, poemüüja Ave võttis tähtsa toimingu tõttu isegi vaba päeva. Viljavihk tõuseb lõgiseva masina kohale. Oo, ilus hetk, sa peatu veel! Seda peab ise nägema ja kogema, milline on Ave nägu hetkel, kui esimene viljavihk tõuseb.
Midagi ürgpidulikku
Selles on midagi ürgpidulikku, ürgemalikku, justkui oma esimest last vastu võttes. Eks ole ju külv kui seemnepanek ihusse, saagikoristus ja viljapeks kui lapse sünd. Sära, mis valgub silmist Ave suule ja siis kogu kehale, tõstab rühti, ajab selja sirgeks, pea isekaks. Peksumasin haukab viljavihku. Terad tulevad laia voona.
Hiljem silitavad higi pühkivad mehed-naised neid teri kui oma lapsukest. Vaikselt ja hellalt, kõigil on naeratus suul. Publikupilv vakatab kui pühakojas. Isegi pääsukestena sädistanud lasteaialastel on suud kinni, aga silmad kui tõllarattad.TehnikaIgaks juhuks ulualla
Esimesi viljapekse mäletab Valdeko 1945. aastast. Samasuguste masinatega kui täna. Aga siis saabus sovetiaegne tehnika, kapitalistide Deeringid ja Fordsonid jäid lihtsalt vedelema. Toonase bussijuhi Valdeko meel läks härdaks, sokutas roostetama jäetu sinna-tänna ulualla. No igaks juhuks, nagu korilasest eestlane ikka. Kui pensionile jäi, hakkas neid sõbraga koos üles putitama. Töötavad tänini. Enamik sovetiaegseid on õhtule läinud.
Iga kord, kui viljapeksupäev on läbi, arvavad Valdeko ja Kaljo, et aitab küll. Vaja ikka sünnitunnistust vaadata, enne kui taas rahmima hakata. Aga uuel aastal, kui viljapõllud kuldsed, kuulevad nad ürgset kutset ja veavad masinad taas ulualt välja. Aatetöö vajab tegemist.
