Vene töösturite juht Aleksandr Šohhin: loodan, et piirileping ratifitseeritakse järgmise aasta lõpus

Suhete paranemise eelduseks peab Šohhin piirilepingu ratifitseerimist mõlema riigi parlamendis. Ja seda ilma preambulita. See ei ole lihtne, tõdeb ta, kuid võimalik.

•• Venemaa pole piirilepingut ratifitseerinud ja on sellelt isegi allkirja tagasi võtnud. Kes peaks teie arvates astuma esimese sammu, et olukord muutuks mõlemale poolele vastuvõetavaks ja leping hakkaks kehtima?

Venemaal see leping ju duumani ei jõudnud, välisminister võttis oma allkirja tagasi. Suures plaanis on see Dmitri Medvedevi ja Vladimir Putini küsimus. Putini kui eelmise presidendi, kes justkui andis sellele lepingule nõusoleku, ja Medvedevi kui praeguse presidendi, kes peaks sellega tegelema. Kuid vaadake, Eesti pool ratifitseeris lepingu preambuliga, mida alguses ei olnud. Eesti poliitiliste parteide praegused lubadused eriti usaldusväärsed ei ole. Vaja oleks, et leping ratifitseeritaks ilma lisata, nagu ta oli allkirjastatud. Kui Eestis võetakse kas enne või pärast valimisi vastu otsus preambulist loobuda, siis üsna loomulikult taasallkirjastab Vene pool lepingu, see viiakse duumasse ratifitseerimisele ja mingeid lisaküsimusi ei teki. Minu sisetunne ütleb, et seda võidakse teha väga kiiresti, vaja on vaid Eesti-poolset signaali.

•• Miks Eesti peaks seda tegema?

Asi ei ole ainult lepingus endas. Me saame aru ka sellest, et lepingu ratifitseerimine aitab parandada näiteks Eestis elavate venelaste ja mittekodanike elujärge. Lepingu jõustumisega kaasneks veel laiem mõju: loodavad töökohad ja majanduse elavnemine, turismi edenemine, transiit, piiride läbilaskevõime suurenemine jms. Lisaks kaasneks sellega kohe ka teiste lepingute, nagu topeltmaksustamise vältimise, investeeringute kaitse lepingu jms allkirjastamine. Need on juba valmis ja ootavad allkirju – n-ö hunnik on laual. Selge on see, et enne valimisi teil ükski partei lepingu muudatust oma programmi ei lülita, aga pärast seda, kui tugev koalitsioon on moodustatud, võiks selle üles võtta küll. Ma isegi näen, et teatud põhjustel võib piirilepingu uus ratifitseerimine olla kasulik ka rahvuslikult meelestatud erakondadele. Olen selles osas optimistlik ka seetõttu, et näen, et Eesti ja Vene äril on perspektiivi.

•• Nii et piirileping on justkui äri eduks?

Tuleb lugeda märke ja analüüsida võimalikku konkurentsi Eesti ja Venemaa firmade vahel. Näiteks on Peterburi oblastis paaril viimasel aastal valminud mitu sadamat, mis konkureerivad nii Tallinna kui ka Sillamäe sadamaga. Jah, oma süviselt on nad vähem atraktiivsed, kuid nendesse on investeeritud suuri summasid. Venemaal on omad käitumisreeglid – märgid, mida tuleb osata lugeda. Keegi ei sea Eestile otseselt poliitilisi piiranguid, kedagi ei kutsuta Venemaa Valgesse majja või Kremlisse. Äri saab ise aru, milline käitumine on õige. Kriisiajal said paljud suurfirmad riiklikku toetust – kuidas sa siis ei ole riigile lojaalne? Ja ehkki keegi sinult midagi ei palu, pead sa ise aru saama, mida oodatakse. Kui oled saanud toetust, siis tuleb keskkonnas orienteeruda. Loomulikult firmad, kes juba on Eestis, ei lahku siit, kuid nad ka ei investeeri siia, kuna peavad palju asju Kremliga koos ajama. Paljud tehingud nõuavad ametnike kooskõlastusi. Kui soovite näiteks oma firmasse kutsuda välismaise strateegilise investori, siis peate selleks saama loa välisinvesteeringute komisjonilt, mille eesotsas on peaminister. On ka monopolidevastane komisjon jne. Kõik küsivad endalt, miks peaks oma elu raskemaks tegema, kui see juba on. Nii et kui piirilepingust tulenev poliitiline takistus kaob, siis hakkavad asjad taas kiiremini arenema. Ja enamgi veel: et näidata n-ö heatahtlikkust, võidakse anda Vene firmadele soovitus, et nad investeeriksid võimaluse korral Eestisse, et näidata, kuidas ärimehed asjaoludele positiivselt reageerivad. Kokkuvõttes arvan, et selles küsimuses võidutseb terve mõistus.

•• Millal see võiks juhtuda?

No ma arvan, et järgmise aasta lõpuks on asi tehtud…

•• Venemaa majandus on väga lihtne – eksporditakse peamiselt tooraineid ning imporditakse tehnoloogiat ja seadmeid (vt graafik). Kusjuures viimasel kümnendil on see trend süvenenud, mitte taandunud, nagu oleks majanduslikult kasulik ja loogiline. Selline areng ei viita eriti konkurentsivõime suurenemisele.

Venemaal on ammu soovitud muuta majanduse struktuuri, et vähendada toorainete ja energiakandjate osakaalu ekspordis ja suurendada tehnoloogia müüki. Venemaal on ju innovaatiline fundamentaal- ja insenertehniliste teadmiste baas olemas. Probleem on selles, et sellest hoolimata ei jõuta meil teadusmahuka tootmiseni – me ei suuda neid teadmisi juurutada tootmises ega äris. Just teadmiste rakendamine äris on meie kõige nõrgem külg. Praegu on kahjuks nii, et kui Venemaal tärkab mõni innovaatiline mõte või leiutatakse midagi, siis kahjuks ei ole kodumaal selle järele nõudlust ja huvi näidatakse üles eelkõige väljaspool Venemaad. Lisaks väljendub see ajude äravoolus ja kahjuks ka halvasti kaitstud leiutiste mujal rakendamises. Piltlikult öeldes tõmmatakse Venemaalt teadmised tolmuimejaga välja ja realiseeritakse väga odavalt mujal. Eriti on seda märgata Hiina firmade puhul – tihti kutsutakse meie teadlasi või spetsialiste headel tingimustel komandeeringusse, kus nad siis oma teadmised tegelikult väga odavalt ära annavad.

•• Ikkagi – maavarad ja energiakandjad kui kõige suurem ekspordi mootor… Sellega kaugele ei sõida.

Praegu hakkab loomuliku arengu kaudu energiakandjate osakaal meie ekspordis vähenema, sest tooraineturgudel üldiselt hinnad langevad. See omakorda – nagu majanduskriisid ikka – annab võimaluse majandust reformida ja muuta selle struktuuri. Me kohtusime kunagi Venemaa tolleaegse presidendi Vladimir Putiniga ja andsime selge sõnumi, et vaja on kiiresti majandust mitmekesistada ja arendada teadusmahukat tootmist, sest seni, kuni oleme peamiselt tooraine ja energiakandjate eksportijad, on lääne firmad hõivanud koha meie masinatööstuses ja tarbekaupade turul. See omakorda teeb meie olukorra veelgi raskemaks – kuna maailmaturul on meie nišiks saanud tooraine eksport, siis peaksid meie tooted ja tehnoloogiad olema kvaliteetsemad kui praegustel tegijatel ning see on ääretult keeruline ülesanne.

•• Võtame näiteks AvtoVAZ-i, meilgi tuntud Žigulide tootja. Selge on see, et nende kvaliteet ei ole just kiita, kui pehmelt väljenduda…

AvtoVAZ on hea näide meie probleemide kohta. Me oleme seda tehast palju aastaid „päästnud”. Vähemalt sama kaua, kui pikk on uue Venemaa ajalugu, on AvtoVAZ olnud üks peateemadest valitsuse istungitel, kus on arutatud riigi majanduse olukorda. Olukord on tõesti keeruline: Togliatti linnas on 700 000 elanikku, kellest kaks kolmandikku on seotud autotööstusega. Kuid alles eelmisel aastal saadi ka tehases aru, et seda on vaja põhjalikult moderniseerida ja juurutada tuleb täiesti uus tegevusskeem. Uus mudel näeb ette strateegilise partneri kaasamist ning efektiivsuse ja kvaliteedi kriteeriumiks saab AvtoVAZ-i võime autosid eksportida. Me ei saa teha n-ö enda tarbeks toodet, mis ei ole mujal müüdav. Eriti pärast WTO-sse astumist, kui kaob võimalus oma tootmist teiste riikide tootjate eest näiteks tollide ja muude piirangutega kaitsta (Venemaa on taotlenud Maailma Kaubandusorganisatsiooniga WTO ühinemist juba ligi 20 aastat ja seni pole läbirääkimised lõppenud – toim).

•• Eelmise aasta lõpus Venemaa, Valgevene ja Kasahstani vahel loodud tolliliit aga seab ikka piiranguid…

Jah, see justkui paljastab Venemaa majanduspoliitilise mõtlemise tegeliku palge. Tõepoolest, tolliliidu lepingus on kirjas suured järeleandmised „suletud” kaubandusele. Nimelt anti Venemaale ajutiselt ikkagi õigus kaitsta oma turgu autode sisseveole ning nafta ja naftasaaduste ekspordile kehtestatavate kõrgete tollimaksudega. Tolliliidus ei peaks sellist klauslit ju olema. See viitab sellele, et tulevikus, avatud majanduses, tuleb mõned tööstused Venemaal lihtsalt maha kriipsutada. Tänu sellele sai AvtoVAZ taas justkui hingetõmbeaega ja osutus oma vanade automarkidega ikka „konkurentsis olevaks”. See ei ole tegelik konkurents, vaid administratiivne konkurents teiste autotootjatega, kes kõik on ju Venemaal juba kohal. Näiteks minu arvamus on, et AvtoVAZ peaks lõpetama autode tootmise ja hakkama tegema välismaistele autofirmadele allhanget, mille abil suudaks ta ühel hetkel ka oma tootmist moderniseerida ja säilitada tööliste hõivatuse. 

•• Paljud peavad Venemaa demokratiseerituse ja ärivabaduse lakmuspaberiks Jukose juhi Mihhail Hodorkovski protsessi. Kuidas teie suhtute Hodorkovski protsessi?

See protsess on tegelikult kaheosaline. Ma olin Venemaal üks esimesi, kes kohe pärast Hodorkovski teise protsessi algust poolteist aastat tagasi ütles, et selle kohtuasja ebatervel juriidilisel põhjendusel ei ole kokkuvõttes perspektiivi. Miks? Sest esimesel protsessil mõisteti Hodorkovski ja tema partnerid süüdi maksude mittemaksmises. Venemaal kasutati tol ajal tõepoolest palju maksude optimeerimise skeeme. Neid kasutasid peale Jukose ka paljud teised firmad. Sellesse, et keskvõim sundis Jukose näitega ka teisi makse maksma, võib suhtuda mitmeti – miks just Hodorkovs­ki, aga mitte keegi teine? Paljud suurettevõtjad istusid vaikselt, kuna teadsid, et ka neil on, millest kinni võtta. Tõsi on ka see, et pärast Hodorkovski esimest protsessi muutus palju maksuseadustikus ja ettevõtete valmidus ausalt makse maksta suurenes otsustavalt.

Venemaal ei ole praegu pea­aegu kedagi, kes kaitseks Hodorkovskit selle esimese kohtuasja raames. Kuid te kuulete paljusid, kes kaitsevad Hodorkovskit ja Platon Lebedevi teise kohtuasja raames. Minu isiklik seisukoht on, et kui Jukose juhid ei maksnud makse naftalt, mida nad tootsid, siis ei saanud nad seda varastada. Aga kui nad varastasid selle nafta, mida oli sadu miljoneid tonne, siis ei saa neid ju süüdi mõista maksude mittemaksmises. Siin on loogika konflikt ja kui nüüd teise protsessi raames tõestatakse, et nad varastasid selle nafta, siis ei saa esimest kohtuotsust õigeks pidada – see ei olnud justkui n-ö välja teenitud. Praeguseks on ametnikud ja tunnistajad oma ütlused kohtus andnud ja on selge, et sellistes kogustes naftat varastada ei ole võimalik. Nafta on üldjuhul torus. Jah, seda on võimalik varastada tsisternide ja isegi tankeritega, kuid sellises mahus ei ole selle salajane realiseerimine võimalik. Ma soovin väga, et see teine protsess oleks tsiviliseeritud raamides. Isegi kui süüdistusteks on mingeid põhjuseid, siis minu arvates ei tohiks nad olla sellised otsitud.

Arvan, et see nn teine protsess võib kohtus kokku kukkuda. Ja kui seda ei juhtu, siis on võimalik, et näiteks Euroopa Kohus võtab selles küsimuses vastu teistsuguse otsuse. Nii et mida kaugemale see protsess liigub, seda rohkem tundub, et seda on kusagilt juhitud. 

Eluloolist

Aleksandr Šohhin

•• Sündinud 25. detsembril 1951 Arhangelski lähedal.

•• Lõpetanud 1974. aastal Moskva ülikooli majandusteaduskonna.

•• Kaks korda (1991–1994 ja 1998) olnud Venemaa peaministri asetäitja. Esimesel perioodil täitis ka tööministri, majandusministri ning Venemaa rahvusvahelise koostöö ja arengu agentuuri juhi kohustusi.

•• Olnud Venemaa esindaja Rahvusvahelise Valuutafondi IMF ja Maailmapanga juures.

•• 1994–2002 Vene riigiduuma liige, täitis ka duuma esimehe asetäitja kohustusi.

•• Alates 2005. aastast juhib Venemaa töösturite ja ettevõtjate liitu.