Veebruari esimene nädal: lumemüts silmini

Inimestel ei jätkugi praegu palju aega metsa kiikamiseks, ikka on tegu lumeuputusega ukse ees või katusel. Tänavuse talvega on ka selgelt näha, miks põhjamaalased on välja mõelnud kõrged vundamendid ja maja-trepid, miks muistne ait oli „kanajalgadel” ja miks majadel olid kõrged viilkatused.

Veidigi väiksema katusekaldega majade omanikel on praegu põhjust muretsemiseks, sest paks lumekiht on ohtlik eriti sula ajal – senisele koormale lisaks tuleb sel ajal enamasti taevast alla ka uut rasket lund. Peipsi kurgikasvatajad pole viimastel aastatel kurgimajadelt talveks kilet maha võtnud ja nüüd on paljude kasvuhooned sisse langenud. Ilmatargad on aastatel 1962– 2002 välja arvutanud, kus Eestis on katuste sisselangemise oht kõige suurem ehk kus on kõige raskem lumekiht.

Ohtlik lumi katusel

Meteoroloog Tiina Tammets ütleb: „Väljatöötatud kaardil on maksimaalseks lumekoormuseks interpoleeritud Eesti mandriosas 2 kN/m2 ja territoriaalselt asub kõige raskema lume piirkond Väike-Maarja kõrgustiku kandis. Ka Haanja kõrgustiku ümbruses on lumekoormus suurem – interpoleerituna umbes 1,75 kN/m2.” Nii et labidas kätte, lamekatuste omanikud!

Paksu lumega talv on mänginud vingerpussi ka hiirtest toituvatele lindudele. Kakud näiteks ei saa enam oma toitu lume alt kätte ja on nüüd leidnud uue koha, kus kõhtu täita – linnaprügikastide ümbruses, kus on palju närilisi. Aga enamasti ei meeldi selline jahimees varestele ning kakkude ja vareste kaklused jäävad ka inimestele silma.

Peipsi-äärsed varesed käivad usinalt kalameeste aukude servalt matti võtmas, lennusuund on ikka järvele ja tagasi. Nädala lõpul aga tabas päris kalamehi ebameeldiv üllatus, jääle imbus kollakas vesi, kohati isegi kuni 20 cm kihina. Kes jääle ei saa minna, saab pidada teisi-päeval mõnusat luuvalupäeva – Mikk Sarv tuletab vanarahva tarkusest meelde, et sel päeval ei liigutatud sõrmeotsagi, ikka selleks, et aasta jooksul liigese- ja luuvalust vaba olla.

Söödasõimed loomadele

Metsades on söödasõimesid üsna väheks jäänud, sest paarikümne aasta jooksul on vähenenud nende maainimeste hulk, kes elavad veel rasketes lumeoludes. Seda enam tasub ka linnarahval mõelda karvastele kaaselanikele metsades ja laantes ning leida üheskoos aega, et mõni söödasõim üles panna ja seda kuni lume sulamiseni toiduga varustada. Just kitsedel on tõsine häda käes, vähene suvine rasvavaru on otsas ja elujõudu ammutatakse juba lihastest. Vähesed lahti olevate ojade kaldad on loomajälgi täis, sest sõõm vett on soojem kui amps lund. Ruigamid on koondunud toitmiskohtade ümbrusse ja karjad on veel koos. Hundid ja ilvesed peaksid aga juba hakkama paarikaupa asju ajama. Üllatus-üllatus: mõnel siilil on hoolimata paksust talvelumest uni silmist läinud.

Kotkad käisid kodus

Läinud nädalal käisid oma lumemütsiga pesa vaatamas ka kaamerakotkad Linda ja Sulev. Juba detsembris seadsid nad selle korda, kandsid kohale 10 cm jagu ehituskraami. Kotkamees Urmas Sellis ütleb, et see on tavaline, et kotkad ka talvel pesa juurde hoiavad. „Eriti oluline on see soojal talvel, muidu võib mõni teine paar pesa hõivata. Paaritumine ja munemine algab küll alles märtsis, aga eks näis, millal sel aastal see lumekoorem sealt pesast sulab, hange ei saa kotkad ju muneda.” Igal juhul tasub looduskalender.ee-st vaadata, kuidas merikotkad pesa lumehangel aru peavad. Pesa lähedal on kuulda ka ronkade rõõmsaid hõikeid, aeg-ajalt keerutavad suured mustade lindude paarid tantsidagi.

Sõbraga suusatama!

Päris vahva on üksi metsas suusatamas käia. Aga linnaparkidesse ja kodu juurde võiks rajada ka paralleelsed rajad. Sellised, kus ei kihutata kiiruse peale, vaid saab aeglaselt suuskadel liueldes kõrvalrajal suusatava sõbraga sõbrapäeval juttu puhuda.

LASTELE

Ilmamäng: mägramäng

Kokkukuhjatud lumehanged on nüüd nii suured, et sinna sisse saab vahvaid tunneleid kaevata. Just samamoodi teeb endale liivamäe sisse käike rõõmus mägrapere. Kui koopad on päeval risti-rästi valmis kaevatud, võib õhtul käikude niššidesse tee-küünlad panna või otsmikulampidega pimedates käikudes kulli mängida.