Vägivaldne mees võib kodust väljas meeldiv olla

Vägivaldsete meeste käitumisest ja selle muutmise võimalustest saab nüüd lugeda ka eesti keeles ilmunud Ameerika terapeudi Lundy Bancrofti raamatust “Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed”. Raamatu autor on 17 aasta jooksul töötanud ligi 2000 vägivallatsejaga. Eesti Päevalehele aitas raamatu sisu selgitada Tartu naiste varjupaiga juht Sirje Otstavel, kelle sõnul on kõik see, mis raamatus kirjas, leidnud kinnitust ka nende varjupaiga igapäevatöös.

Kes on vägivaldne mees?

Mees, keda raamatus nimetatakse vägivaldseks, käitub vägivaldselt süstemaatiliselt. Ta käitub oma partneri suhtes korduvalt kontrollivalt ja lugupidamatult, füüsiliselt ja vaimselt vägivaldselt. Sellise mehe eesmärk on saavutada võim naise üle.

Vägivaldsed mehed ei ole sellised kogu aeg. “Väljaspool kodu võivad nad olla väga meeldivad ning nad oskavad võita inimeste poolehoidu. Nad võivad olla avalikkuses väga lugupeetud ja austatud, kodus on nad samal ajal aga põrgulised,” rääkis Sirje Otstavel. Seetõttu on tüüpiline, et naisi ei usuta. “Öeldakse: ju sa ise tegid midagi, sul on ju nii tore mees!”

Võimust ja kontrollist saab vägivallatseja sisemise rahulduse. Ta kasutab naist piksevardana oma probleemide väljaelamiseks ja tasuta tööjõuna kodustes töödes. Samuti saavutab ta majandusliku kontrolli.

Naine püüab samal ajal leida vigu endas. Naised on pere ja kodu suhtes tohutult lojaalsed. Nad mõtlevad: “Ta on ikkagi lastele hea isa, kas mul on ikkagi õigus nende suhet lõhkuda?” Enamasti aga selgub, et mees on laste suhtes sama vägivaldne. “Näiteks oli meil üks selline juhtum, kus mees tappis kodus oma laste ja naise ees ära kaks kassi – ka see on vägivald,” selgitas Otstavel. “Tuleb aru saada, et vägivalla ohver ei põhjusta vägivallatseja vägivalda. Vägivalla aluseks on hoiak, mitte toimetulematus oma vihaga. Need mehed on näidanud, et kui nad tahavad, saavad nad konflikte rahumeelselt lahendada – kodus nad seda lihtsalt ei taha.”

Enamasti on sääraste suhete algus imeilus. Kuna vägivallatseja soovib aga ideaalset naist, kes mingil moel ei muutuks, hakkab ta õige pea oma võimu näitama. Varajasteks ohumärkideks nimetab autor seda, kui mees räägib lugupidamatult oma eelmisest naisest, sunnib seksima, käitub teiste juuresolekul teistmoodi jne.

Vägivallatseja liitlased

Vägivallatseja peamised liitlased on tema enda perekond, vanemad ja õed-vennad. Nemad suudaksid ainukesena peale kohtu ja politsei öelda, et mees käitub valesti. Enamasti pigistavad nad aga oma poja ja venna käitumise peale silma kinni, kuigi üldiselt taunitakse vägivalda. Ka naise enda sugulased pöörduvad mehe väga osavate manipuleeringute tõttu tihti naise vastu.

Väga oluliseks peab Bancroft poiste kasvatamist. Poisse tuleb õpetada tüdrukutest lugu pidama. Igasugune patsist sikutamine võib saada aluseks arusaamale, et poiste ja tüdrukute vaheline suhtlus peabki käima vägivalla kaudu.

Müüdid vägivaldsete meeste kohta

••     Üks peamisi müüte, mida Bancrofti sõnul vägivallatsejate kohta usutakse, on see, et nad on  ise lapsena pidanud vägivalda kannatama. Tema sõnul ei saa see kunagi vägivaldsust õigustada.

••    Pooled vägivaldsetest meestest on ise kasvanud vägivaldses kodus, ent võtmeküsimus on tema sõnul see, kust tuleb teine pool – neid mõjutavad ka ühiskond, eakaaslased jne.

••    Teine müüt: mees on vägivaldne nende vastu, keda ta kõige rohkem armastab. “Armukadedus on väga hea sotsiaalselt aktsepteeritud viis, kuidas oma partnerit kontrollida,” märkis Otstavel. Vägivallatsejate puhul läheb asi aga selleni, et naisel ei lubata suhelda ka sõbrannadega, kuni ta on sotsiaalselt täielikult isoleeritud. Veel tuuakse põhjenduseks agressiivset loomust või näiteks alkoholi ja narkootikume. Bancrofti sõnul pole aga alkoholi ja vägivalla vahel põhjuslikku seost. ”

••    ”Tihti on joove vaid hea vabandus,” väitis Otstavel. ”Paljud vägivallatsejad ei tarvita üldse alkoholi ning see võib teha oma versiooni esitamise naisele veel raskemaks.

••    Alkohol see-eest teeb löömise ohtlikumaks, sest kaob kontroll liigutuste üle ning mees võib põhjustada veel raskemaid vigastusi, kui tal võib-olla kavas oli. ”Paljud naised loodavad, et kui ta vaid joomise maha jätaks, siis läheks kõik hästi. See ei muuda aga vägivallatseja puhul midagi. Sõltuvusest vabanemisel muutuvad vaid ettekäänded, mitte käitumine.”

Mis muudaks vägivaldset meest?

•• Naisel ei ole võimalik mehe käitumist mitte millegagi muuta, ütleb Bancroft. Tihti arvavad naised, et oma armastusega lunastavad nad mehe kunagised kannatused, millest meest alalõpmata räägib. ””Tema sees on väike haiget saanud poiss,” ütlevad naised tihti,” tõi Otstavel näiteks.

•• Aga Bancroft väidab, et üleöö muutumist ei ole. Samuti ei aita tema sõnul ei tavaline individuaalne ega paarinõustamine. Kui vägivallatseja läheb terapeudi juurde, siis terapeut paneb mehe jutu põhjal naisele psühholoogilise diagnoosi ning võib pidada teda väga ohtlikuks.

•• Paariteraapiast toob Bancroft aga näite, kus naine pikka aega ei avanud ennast terapeudi juures ja kui ta siis lõpuks rääkis mehe juuresolekul tema vägivaldsusest, siis terve kodutee tagus mees ühe käega naise pead vastu auto esipaneeli, juhtides teise käega autot.

•• Bancrofti üks põhitõdesid on, et naisel ei tohi kunagi paluda rääkida vägivallast mehe, laste ega kellegi teise juuresolekul.

•• Kõige olulisem samm teel muutuseni on see, et mees oma tegusid tunnistaks. Bancrofti eriprogrammi läbivad mehed peavad oma tegusid viimse detailini kirjeldama ning tunnistama, et nad on käitunud niimoodi tahtlikult, võimu ja kontrolli saavutamiseks.

•• Naine peab mehe juurest ära minema – ainult siis võib sündida tõeline, mitte petlik ja ajutine muutus. Kuna mees on saavutanud oma privileegid vägivallaga, siis programmi kohaselt peab ta neist loobuma.

•• Eestis hiljuti vägivaldsetele meestele loodud tugigrupi töö ei käivitunud, sest mehed lihtsalt ei võtnud nõustajatega kontakti.