Uusimmigrandid tulevad Eestisse armastuse pärast
„Sul on kõik korras,” sõnab õpetaja Riina Runno oma õpilasele koolitustunnistust üle andes. „Korras nagu Norras!” teatab too enesekindlalt vastu. Tunnistuse saajaks on 32-aastane egiptlane Mohamed Oraby. Koos 30 teise uusimmigrandiga, kes on elanud Eestis vähem kui kolm aastat ning tulnud Eestisse väljastpoolt Euroopa Liitu, läbiti tänavu üheksa kuud pikk koolitus, mille jooksul õpiti eesti keelt ning ühiskonda. Koolitus on nüüd lõppenud, uued grupid moodustatakse detsembris. Kohtume programmi vilistlastega südalinnas asuva keeltekooli ruumides, kus nad on õppinud eesti keelt rohkem kui 200 tundi.
Mõned osalised on kursustest loobunud – kes on läinud tagasi kodumaale, kes loobunud suure töökoormuse tõttu. „Alžeeria, Egiptus, Iraan, India, Türgi, Afganistan, Brasiilia,” loetlevad mehed õpetaja Runnoga üheskoos, kust nende grupi liikmed pärit on. Keskmine vanus on neil 30 kuni 35.
Afganistanist pärit vaid 20-aastane Monir on mitmes mõttes erand. „Ma tahaksin rääkida eesti keeles,” sõnab ta kohe alustuseks. Monir on ainus oma grupist, kes tuli Eestisse mõnel muul põhjusel kui siin elava kaasa pärast. Ta on pärit Afganistanist, Pakistani piiri lähedalt. Kahe aasta eest rändas ta läbi Venemaa Eesti piirini ning palus siin asüüli. „Tegelikult tahtsin ma minna Saksamaale või Prantsusmaale,” tunnistab Monir. Siis ei teadnud ta veel reeglit, mille järgi tuleb põgenikul jääda sellesse Euroopa Liidu riiki, kuhu ta sisenes. Pool aastat elas ta Illukal varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus.
Enne kursuse algust ta eesti keelt ei rääkinud. Nüüd on Moniril kindel plaan keel veel paremini selgeks saada, minna ülikooli inseneriks õppima, leida endale tasuv töökoht ning saada Eesti kodakondsus.
Parim klapp polegi noortega
Ka teised uusimmigrandid räägivad oma kogemustest avatult. „Me oleme siin, sest meie abikaasadele ei meeldi elada teistes riikides,” räägib egiptlane Oraby. Tema on püsivalt Eestis elanud kaks aastat. Praegu tegeleb puidu ekspordiga Egiptusesse, tööalaselt on ta läbi rännanud kogu Eesti riigi.
Kõik uusimmigrandid räägivad, et otseseid rassismi ilminguid nad tunda pole saanud, võõristavaid pilke aga küll. Võiks ju arvata, et välismaalastega enam harjunud tallinlased lepivad eksootilise välimusega meeste nägemisega kergemini, aga Oraby sõnul on asi vastupidi. „Nii kui lähed Tallinnast välja, on elu parem,” räägib ta. Noored on küll parema inglise keele oskusega ja võimelised paremini suhtlema, kuid kõige parem klapp on tema sõnul vanemate inimestega. „Kui püüan öelda mõned sõnad eesti keeles, on nad nii rõõmsad, nii rõõmsad,” vuristab ta ning lisab, et ülejäänud Eesti all ei mõtle ta kindlasti Narvat ega Tartut.
Üksmeelselt räägivad mehed raskustest, millega siia tulles võidelda tuleb. Esiteks kliima. Teiseks, räägib Oraby, läheb eestlastega tõeliselt sõbrunemiseks aega, tihti isegi mõni aasta. „Meil toimub sõbrunemine lihtsalt nii (Oraby teeb demonstratiivse sõrmenipsu – I. K.).” Oraby vaatab õpetajale, Riina Runnole otsa. „Sina oled erand, sõbrunesime kahe kuuga,” sõnab ta. „Mida-mida?” pärib Runno vastu. „Sorri, kahe tunniga,” teatab Oraby. Kõik naeravad. Runno selgitab, et kursustel püütakse vältida formaalset joont – sõbrunedes on parem keelt õpetada.
Seda, et uusimmigrandid ei tulnud siia paremat elu otsima, räägivad teisedki. Mõnel neist oli kodumaal oma äri, nüüd peavad nad alustama lihttöödest. „Aga armastus on üleüldse pime ja tihti üks suur viga,” sõnab üks õppuritest naerdes.
Edasi õppimise eest tuleb ise maksta
Õpetaja Riina Runno sõnul on kahju, et neile 30 uusimmigrandile ei saa jätkukursusi lubada. Mitmed äsja programmi läbinutest organiseerivad nüüd ise gruppi, et keeleõpinguid jätkata oma raha eest.
Ent programm ei koosnenud vaid keeleõppest. Baaskoolituses räägiti ajaloost, ühiskonna ülesehitusest ja kohalikust elulaadist. Ekskursioonidel käidi riigikogus, vanalinnas, balletti vaatamas, vabaõhumuuseumis. Programmi rahastab Euroopa kolmandate riikide kodanike integreerimise fond.
