Uus avaliku teabe seadus viib Eesti vargsi vaikivasse ajastusse

Juhul kui kahe koalitsioonierakonna juhtide Andrus Ansipi ja Mart Laari poolt usaldatavad ministrid saavad oma tahtmise, kaob kodanikel igasugune võimalus saada teada, milline on Eesti kaitsevõime ja kas see vastab rahva poolt oluliseks peetavatele ohtudele. Enamgi veel, keegi ei teaks ka seda, millised ametnikud langetavad otsuseid ja teevad ettepanekuid, mis peaksid riigi kaitsevõimet suurendama. Kõik see mattub saladuste uttu ja ametkondlikuks kasutamiseks tembeldatud dokumentide taha, kust avalikkusel ei ole võimalik aru saada, kes, millest lähtudes ja mis eesmärgil otsuseid teeb.

Just sellise justiitsminister Rein Langi poolt kaitseminister Jaak Aaviksoo aktiivsel toetusel ette valmistatud eelnõu saatsid praeguse valitsuse ministrid eelmisel aastal ühehäälselt riigikogusse. Väga võimalik, et kirjeldatud muudatused raiutakse avaliku teabe seadusse juba veebruaris.

Kasutatakse usinalt

Praegu kehtiva korra kohaselt saab nii välis- kui ka kaitsepoliitiliselt tundliku info nii ehk naa riigisaladuseks tembeldada ja seda võimalust usinalt ka kasutatakse. Kuid nüüd tahetakse lisada klausel, mille järgi peaks avalikkuse eest kinni mätsima ka ülejäänud kaitsepoliitikasse puutuva teabe, millele pole seni veel salastamise põhjendust leitud. Seda näitab eelnõu seletuskiri, kus ei nimetata sõnagagi, mida „riigi kaitsevõime” tähendab, jättes selle hindamise täielikult ametnike suva alla. Määramatuse kasvulavaks on aga Ametnike Partei, kes tulevikus suunab, ohjab ja korraldab elu Eesti Vabariigis. Ja me ei tea, kes need inimesed on.

Kui kodanikul peaks tekkima tahtmine uurida, millised ametniku huvid – näiteks erakondlik kuuluvus või osalemine mõnes ühiskondlikus liikumises – või-sid olla info salastamise taga, siis ka niisugusele häbematule küsimusele leitakse eelnõus vastus. Nimelt antaks kaitseministeeriumile, riigikantseleile, välisministeeriumile ja siseministeeriumile ka seaduslik alus mitte avalikustada oma kodulehel kõigi ametnike nimesid, kontaktandmeid, ametikirjeldusi ja elulugusid. Ehk siis katta läbipääsmatu looriga nende avalike teenistujate nimed, kes sellise teabega kokku puutuvad. See tähendab, et küsimus, kas riigi kaitsevõimet kahjustav olukord tekkis mõne ametniku vea tõttu, jääb vastamata esiteks sellepärast, et ta saab saladuse templiga vehkides infot varjata, ning teiseks veelgi enam: avalikkus ei tea sedagi, et ta üldse olemas on.

E-riigi akadeemia juht ja üks praegu kehtiva avaliku teabe seaduse loojaid Ivar Tallo ei saa aru, kelle eest soovib riik Eesti ametnikkonda kaitsta. „Igatahes ei ole loogiline põhjendus, miks peaks ametnike nimesid salastama hakkama, see, et mujal nii tehakse. Mujal tehakse ju paljusid asju,” lisas Tallo. Eesti hakkab tema sõnul ilmselgelt valima Türgi ja Kreeka teed ning demokraatia arengule polevat see hea. „99 protsenti inimestest ei kuritarvita ministeeriumi ametnike kontakte ja kas me peame nendele inimestele tegema tööd juurde, et nad vajamineva ametniku üles leiaks? Uskuge, need, kelle eest ametnikke kaitsta soovitakse, leiavad vajaliku informatsiooni samuti üles,” rääkis Tallo.

Teise maailmasõja eel Eesti kõrgemate ametnike ja poliitikute aktiivsel kaasabil toimunud Nõukogude Liidu baaside rajamine ning riigi hilisem okupeerimine sai teoks just nimelt seetõttu, et avalikkus ei teadnud nendest tegemistest mitte midagi. Igasugune mõttevahetus näiteks teemal, kas baaside lepingu sõlmimist oli vaja või võis see kahjustada Eesti kaitsevõimet, oli keelatud ja info selle kohta salastatud.

Võrdlus Soomega

Huvitaval kombel tõdes IRL-i juht Mart Laar reedel toimunud konverentsil „Meedia ja masu”, et Soome päästis Nõukogude okupatsioonist just infovabadus. Laar nentis, et põhjanaabrite poliitikute tümitamine suukorvistamata meedia poolt ja parteide rohkus suutis ära hoida Soome okupeerimise. „Eestis oli ajakirjandus tasalülitatud, Soomes aga mitte ja see vaikimine läks meile väga kalliks maksma,” ütles Laar. Kuid teise käega toetasid just IRL-i ministrid kodanike infole juurdepääsu piiramist. 

Ametnike nimede salastamine pole praegu kehtiva avaliku teabe seaduse järgi võimalik. Ometi salastas kaitseministeerium oma veebisaidil septembris enamiku töötajate nimed. Praegu riigikogus olev eelnõu, mis annaks neile selle võimaluse, jõudis valitsusse kohe pärast kaitseministeeriumi ametnike nimede ärakorjamist. Otsesõnu öeldes üritab kaitseminister Jaak Aaviksoo nüüd legaliseerida tema ministeeriumis kehtivat seadusrikkumist.  

Märkimisväärne on aga asjaolu, et läinud sügisel otsustas välisministeerium juba pea kümme aastat kehtivat avaliku teabe seadust esimest korda täita ja avalikustas oma töötajate nimekirja. Juhul kui seadusemuudatuse seletuskirjas toodud väited peaksid paika, peaks välisministeeriumil olema selliseid kogemusi. Kuid pole olnud kuulda, et selle otsuse tagajärjel oleks riigi julgeolek kannatada saanud või ministeerium küberrünnete ohvriks langenud.

Salastatakse eelarveid ja avalikke esinemisi

•• Praegu kehtiva seaduse järgi peab igal kodanikul olema õigus näiteks tutvuda ministeeriumide eelarvega ja tagantjärele ka raha kulutamisega.

•• Kuid eelmise aasta lõpus otsustas kaitseminister Jaak Aaviksoo, et tema ministeeriumi eelarve võib salastada küll. Põhjus: sellest võib välja lugeda liigset informatsiooni kaitseväe varustuse kohta. Kui tulevikus peaks saama salastada kogu riigi kaitsevõimet kahjustada võiva info, siis selle loogika järgi tuleks kaitseministeeriumi eelarved täielikult ära peita, sest vähenevad kaitsekulud näitavad kätte Eesti kaitsevõime elementaarse arengusuuna. Eesti Päevalehel kulus pärast teabenõude esitamist peaaegu kolm nädalat tõestamaks ministeeriumile, et eelarvet ja rahaliste vahendite kasutamist ei saa seaduse järgi avalikkuse eest salastada.

•• Välisministeerium aga üritas hiljuti kõigi vahenditega Eesti Päevalehe eest salastada esimese poliitikaosakonna peadirektorile Margus Kolgale NATO avalike suhete osakonnast saabunud DVD-d, millel olid ühe Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni tulevikuküsimusi arutanud konverentsi videosalvestised. Teiste esinejate seas kõneles konverentsil ka riigikogu väliskomisjoni esimees Sven Mikser. Kui ministeeriumi tähelepanu sai juhitud asjaolule, et kõiki selle konverentsi salvestisi, sealhulgas Mikseri esinemist, saab vaadata NATO kodulehel, suutis välisministeerium pärast mitmenädalast mõtlemist siiski möönda, et tegemist pole siiski saladusega. Uue seaduse jõustudes poleks kellelgi õigust küsida, kes ja miks salastamise lauslollustega tegeleb, sest ametnike nimed oleksid julgeoleku huvides varjatud.

•• Riigikantselei on juba korra, ehkki tookord tulutult, üritanud salastada töölähetustele saadetud ametnike nimesid, tehes võimatuks seostada lähetustele kulutatud raha ja avalike teenistujate nimesid. Kui riigisekretär Heiki Loot saaks õiguse kuulutada osa ametnike nimed ainult asutusesiseseks kasutamiseks ehk salastatuks, oleks kohe olemas ka seaduslik alus mitte väljastada koos ametnike välislähetuste kuludega nende nimesid.

Aaviksoo: riigi huvi on kodanike omast ülem

••    Kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes on üks ministreid, kelle initsiatiivil valitsus võttis ette avaliku teabe seaduse muutmise, ütles, et lisaks avalikule huvile on olemas ka riiklikud huvid. Just turvalisuse kaalutlustel ei peakski laiem avalikkus teadma, kes on need riigiametnikud, kes tegelevad tundliku informatsiooniga.

••    „Veebilehel praegu avalikult üleval olevad ametnike kontaktandmed ja ametijuhendid on tõsine julgeolekuoht nii ametnikele, asutustele kui ka kogu riigile,” põhjendab justiitsministeerium salastamise vajalikkust avaliku teabe seaduse muudatusi selgitavas seletuskirjas. Kui uskuda sedasama dokumenti, siis on Eesti ametnikud langenud küberkiusamise ja välisluure ohvriks ning seda ennekõike sellepärast, et nende nimed, palga- ja kontaktandmeid on kusagil avalikult kättesaadavad.

••    „Eesti on ametnike andmete avalikustamisel üks kõige avatumaid riike. Minge näiteks Suurbritannia kaitseministeeriumi veebilehele ja vaadake, milliseid kontakte sealt leida saab,” soovitas Aaviksoo.

••    Samal ajal puutuvad ameti tõttu riigisaladusega kokku ka näiteks peaminister, kaitseminister, välisminister ja siseminister. Tekib küsimus: kas riik võib julgeoleku kaitsele viidates minna niikaugele, et ühel hetkel ei tohi ka ministrite nimesid avalikustada?