Usaldustelefon: kuus monoloogi inimese elu, raha ja lootuse asjus

 Vabatahtlikeni jõuab avalikkuse eest varjule jääv aina süvenev masendus ja lootusetus.

Ometi vähendas sotsiaalministeerium ühiskonna hingesanitaride niigi tühist – poole miljoni krooni suurust – eelarvet poole võrra. Lubadust leida lisaraha pole senini täidetud. See võib viia usaldustelefoni sulgemiseni.

Aastas vastavad telforid – nii vabatahtlikke hingeabilisi nimetatakse – üle 10 000 murekõnele. Mida vabatahtlikud töös kogevad, sellest räägivad nad alljärgnevalt ise. Usaldustelefoni usaldusväärsuse huvides ei avalda nad peaaegu kunagi oma nime ega elupaika.

Auriku päästepaat

Enno Selirand,

usaldustelefoni asutaja

ja vaimne juht

•• Kriisi ajal, mil usaldustelefoni eelarvet tuleks topelt tõsta, on seda vähendatud kaks korda. Meil on kolm palka saavat inimest ja kuus kokku on nende palgasumma alla 10 000 krooni. Kõik ülejäänud nimekirjas olevad 380 telforit töötavad tasuta. Ja nii 22 aastat järjest, seitse päeva nädalas. Kokku on meie ridades olnud üle 2000 inimese, sealhulgas ka praeguseid praoste, maavanemaid, linnapäid.

Senini oleme kaks korda aastas oma inimesi harinud, kuidas teiste muredega toime tulla. Kui me seda enam ei tee, põlevad nõustajad läbi, kaob süsteem, mida on 22 aastat ehitatud. Tean oma kogemustest, mida tähendab läbi põleda, sest algusaastail ei andnud ma endale armu, istusin liigagi kaua telefonivalves.

Peeter Tulviste on öelnud, et usaldustelefon on ühiskonnale sama mis ookeaniaurikule päästepaat. Kui kõik on hästi, pole seda vaja, kui läheb halvasti, siis sõltuvad paljud elud just päästepaadist.

Anonüümsus aitab

Telfor,

kaheksa aastat staaži

•• Iga kord, kui istun telefonivalvesse, tunnen, et inimesed on paanikas. Praeguseid hingeseisundeid pole ma varem kogenud. Aina enam räägitakse rahamuredest, pere- ja koolivägivallast. Tundub, et kui inimesed kuuleksid meediast vähem negatiivseid uudiseid, oleks ka nende psüühika rohkem korras. On tunne, et inimesed kardavad oma hingehädadega psühhiaatrite poole pöörduda, eelistavad anonüümset hingeabi.

Murekoorma raskus

Telfor,

algusaegadest saati

•• Tihti on suures mures need, kes on kaotanud hea töökoha Norras ja Soomes. Kaua ära olnuna ei suuda nad Eesti eluga kohaneda. Võtavad õlletilga, siis helistavadki. Meie kuulame, peame olema tugevad. Tihti on see valus ja raske, aga peame vastu.

Ka meie inimeste hulgas on neid, kes võtavad end valvekordadest paariks kuuks vabaks, sest ei jõua võõraste murede koormat kanda. Aga me peame vastu, peame vastu pidama, muud võimalust pole. Usaldustelefonile raha küsimine pole kitsal ajal väljapressimine.

Riiklik väärtus

Telfor,

kakskümmend aastat staaži

•• Viimase kolme kuuga on olukord hulluks läinud. Sageli suunab hädaabitelefon 112 meile inimeste kõnesid ümber. Inimesed helistavad 112-le, sest see liin on tasuta, meile helistades tuleb maksta minutimaksu.

Inimesi panevad muretsema stressi süvenemine, koondamised, hasartmängusõltuvus, SMS-laenud. Laenuvõlglased nii tihti ei helistagi, helistavad nende vanemad, kes ei tea, mida laste hiigelvõlgadega peale hakata. Esimest korda helistajaid on aina rohkem.

Teinekord meid lihtsalt sõimatakse, valatakse välja viha kriisi, valitsuse, parteide peale. Siis lohutame end, et parem sõimatagu meid, mitte oma koduseid. Lohutame ja töötame edasi. Tasuta nagu alati. Me ei saa inimese probleeme lahendada, küll püüame aidata otsida lahendusi, et nad vastu peaksid. Et telforid vastu peaksid, käime koos, räägime kogunenud mured üksteisele ära. Seni oleme saanud väga häid koolitusi, kuidas abivajajaid ja ka ennast aidata.

Pingetest vabaks

Telfor,

1995. aastast

•• Varem räägiti üksindusest, nüüd on tõsisemad probleemid.

Kõige tähtsam meie töös on see, et ükski murekõne ei tohi nõustajat kummitama jääda. Pidevalt on vaja end maha laadida. Mitte et me sellepärast hoolimatud oleksime, vaid nii saame abistada ka teisi, ei muutu ise abivajajaks. Ja koolitusteks, ma­ha­laadimisteks on veidikenegi raha vaja, nagunii töötame tasuta. Kurb ja kahju, kui usaldustelefon peaks rahapuudusel kinni minema. Ühiskonda jääks auk.

Ordeniväärsednõustajad

Rein,

ajakirjanik

•• Usaldustelefoni vabatahtlikud on kui kaevanduse kanaarilinnud, kes aimavad-tunnevad esimesena suurt ohtu. Keegi pole kokku lugenud ega saagi kokku lugeda, kui palju on tänu usaldustelefonile meie hulgas muredest üle saanud inimesi, purunemata jäänud perekondi. Kui usaldustelefon hääbub, siis kardan, et me ei taha näha pilti, mis meie ees avaneb. Loodan siiralt, et vastne sotsiaalminister mõtleb selle peale.