"Ürita, kuidas tahad, ikka tuleb välja öölaulupidu..."
(43)
Suurem jagu kontserti on seljataga, suurem osa rahvast on juba läinud.
"Ürita, kuidas tahad, ikka tuleb välja öölaulupidu," kõlab kooridele antud liikumissuuniste vahele üle platsi kõlarite kaudu veidi väsinud tõdemus.
Vihm kui kohustuslik element ja jumalate õnnistus
Pärast pooleteist tunni jagu edasi lükkunud algust edenes lauluväljakul kõik ilusti. Isegi taevas tõmbus pilve. Pärast pidevas päikeselõõsas kulgenud rongkäiku hakkas lõpuks ka sadama: soomeugrilaste hulgas üsna levinud usu järgi näitab vihm suurte pühade ajal jumalate õnnistust ning muret valmistaks pigem see, kui vihma ei saja.
"Vihma hakkab sadama, tähendab: laulupidu algab," kommenteeris elutargalt üks laulja, kes oli pääsenud rongkäigu elagu-hüüete kadalipust ja tasuks pääsenud Kaitseliidu leitnandi mögafoni karjutud suuniste järgi taraga piiratud alasse, kus siniste nokkmütside ja põlledega naiskodukaitsjad suppi jagasid. Vahest olnukski kohatu laulupeoga alustada enne paari esimest kohustuslikku vihmapiiska?
Laulupeotuli süttis Kuhlbarsi "Koidu" saatel, president pidas motiveeriva kõne. Hoiatav tibutamine läheb üle korralikuks vihmavalinguks. Kogu rahvast paksult täis väljak tõmbab endale selga läbipaistvad vihmakeebid.
"Ega meil vihmakeepi ei ole, me tulime lihtsalt rongkäiku vaatama," ütleb Kati, kes vastupidiselt esialgsele kavale leidis end rongkäiku vaatamise järel otse lauluväljakult, nii et kodunt läbi paremate riiete järele minna aega ei jäänudki. "Ma ootasin õiget koori, aga siis avastasin, et neid on liiga palju, et ma olen seotud liiga paljude kooridega."
Vabastav mäng kulunud rahvusliku tekstiga
"Jaan Lõo tekst on 1920ndatest, kuid tänapäeval satub see teise võrgustikku. Võib tekkida kerge koomikamoment, mõnel võib maksa üle kopsu visata," kommenteerib Sisaski patriootlikku teost tänavu presidendi rahvaluulepreemia saanud folklorist Taisto Raudalainen. "Kõik oleneb sellest, kuidas muusikaline kompositsioon on õnnestunud. Sisask ongi asja mänguna võtnud, pole liiga tõsiseks jäänud. Seda võibki võtta vabastava mänguna."
Lauluväljakut võib eestlaste pühapaigaks pidada küll, möönab Tartu Ülikooli võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar. "Laulupidu on omalaadselt püha üritus küll," räägib Kulmar. "Üldse on kõik lauluväljakud üle Eesti omalaadsed pühapaigad, kui ka kogu aeg mitte, siis vähemalt kord aastas või kord viie aasta jooksul," viitab ta laulupeo erilisele pühale õhkkonnale.
Sealjuures on laulupidude traditsioon Kulmari arvates üsna elujõuline. "Mäletatavasti oli 1990ndate aastate algul liiikumas arvamine, et laulupidusid varsti enam ei peeta, et see pole enam moodsa aja olemine. Samas Teise maailmasõja ajal ei tulnud laulupidu hästi kokku ja Esimese maailmasõja ajal ka mitte," võrdleb Kulmar. "Aga praegu tuleb meid iga viie aasta takka kokku iga kord üha rohkem. See on oma rahva identiteedi kinnitamine."
Elamus ka kuulates ilma kaasa laulmata
"Olen helgelt üllatunud kava mitmekesisusest, huvitav kokkupanu, värvirikas," kiidab Eesti Kirjandusmuuseumis rahvamuusika uurijana leiba teeniv Helen Kõmmus tänavust kava, tuues esile huvitava uue küljena kutseliste kooride osa ning Cyrillus Kreegi ning Mart Saare rahvalaulutöötlused, mida harva kuuleb. "Huvitavad rahvalaulude seaded. Valik on kuulamist väärt: kõrvuti vanad koorilaulud ja värsked seaded."
Varem on Kõmmus käinud laulupeol laulja, mitte kuulajana. "Tulin seekord kuulama, et kas saab samasuguse elamuse kui kaasa lauldes, varem olen olnud skeptiline, arvates, et elamuse saab ainult lauldes," kommenteerib ta. "Aga siin on täiesti õhkkonda, on täitsa hea."
Kui kesköö lähemale hiilib ja vihma aina kallab, muutub laulupidu üha süvamuusikaürituse sarnasemaks: tehakse head asja ja kõrget nauditavat kunsti, samas pole kuigi palju publikut. Võiks isegi öelda, et hoolikalt valitud koorid laulavad üksteisele. Kõlab Arvo Pärdi "Credo" kõigi Eesti kutseliste kooride esituses (162 lauljat filharmoonia kammerkoorist, rahvusmeeskoorist, Estonia ja Vanemuise ooperikoorist), peo muusikaline kulminatsioon.
Vahetud kommentaarid jaotuvad kolme lehte: "äge!" ja muud sarnased spontaansed kiidusõnad; "ei kuulnud eriti hästi"; ja lõpuks "märg on", "ma oleks tahtnud seda parema meelega mõnes kontserdisaalis kuulata".
Sellele järgneb üha pisemale publikule väljamaiseid klassikuid Wagnerit, Verdit ja Orffi ning lõpetuseks üks Rene Eespere tükk. Ühtlasi on see kontserdi vaimulik osa. Ka vaimulike ristiusuliste laulude suur osakaal järgib vana traditsiooni: esimesel üldlaulupeol 1869. aastal oli ilmalikke ja vaimulikke laule õigupoolest enam-vähem pooleks.
Kui suur on laulupeo ökoloogiline jalajälg?
"Keegi võiks välja arvutada laulupeo ökoloogilise jalajälje, väga huvitav oleks teada, kui suur see on," paneb ette roheliste leeri kuuluv riigikogu liige ja keskkonnaaktivist Toomas Trapido. "Siis võiks iga eestlane näiteks istutada ühe puu ja selle ka üles kasvatada," viitab ta võimalusele heastada keskkonnakahju. "Olen suhelnud siin mitme jäätmekäitlejaga, neil on see asi siin päris hästi korraldatud. Vahest järgmine kord hakkavad jäätmeid ka sorteerima."
Trapido sõnul on roheline mõtteviis kogu maailmas suursündmuste korraldamisel, näiteks olümpiamängudelgi, juba võrdlemisi levinud.
 |
  |
 |
