Uljaste järv embab oma oosi
Kui jala Uljaste järve pistad, võid saada kõrvetada. Nii soe on vesi, mida tunned. Kui silma oosilt järvele heidad, võid vaate kütke jääda. Nii soe on pilt, mida näed. Luuletaja Igor Severjanin, kahe sõja vaheline vene emigrant Eestis, ütles Uljaste kohta, et see on meie Baikal. Küllap pidas ta silmas mitte järve sügavust või vee läbipaistvust, vaid paika, kus järv asub. Kui oosilt järve poole alla laskuda, võib hing jääda kinni. Maastik.
TUME MINEVIK. Uljaste lähiajalugu ei ole nii lahke, kui välja paistab. Kord olid siin kaldal majadki. Neid enam pole. Mis põlenud, mis lammutatud. Kord oli järv Eesti parim latikajärv. Kudemise ajal said teadjad kätele võtta kuuekiloseid purakaid. “Eks pidime siis valvama,” ütleb praegune Sonda vallavanem, toonane keskkonnainspektor Peedu Erm.
Siis tuli aasta 1993 ja järv jäi ummuksisse. Hapnik lõppes jääkatte all otsa. Ermi arvates oli järv ohus varemgi, kuna selles elas liiga palju elukaid. Oleks tulnud järve kaladest veidi puhtamaks püüda.
Siis tegid ühe öö paar minutit asja ära. Kalad hukkusid. Nüüd taastab järv ennast ise. Kalakajakate abil, allikates ellu jäänud kalade abil. Ermi sõnul saab siit juba paarikümne sentimeetriseid ahvenaid. Kuid kalade kadumisel on ka koormus langenud. “Paadid on pealt kadunud, paadisild mädanenud.”
Uljaste oos on imeasi, et üldse säilinud. Lõunast on seda inimene hammustanud, et raudteetammile kruusa saada. Põhjast võeti liiva. Ülalt, kus mõne allika järgi asus linnamägi, ammutati teetäidist.
Muistne linnamägi seisab hoopis eraldi. Ja teises maakonnas. Uljaste küla on väheseid Eestis, mida poolitab maakonnapiir ning mille sellekohaseid muresid pole pealinnas kuulda võetud. “Maakondade piire me ei muuda,” ütleb Erm Tallinna vastuse kohta. Sellest hoolimata käib Uljastel usin külaelu. Linnamägi on heas korras, küla enda väljanägemine paneb vaid imestama.
RÄNDAS KOHALE. Nagu paljude teiste Eesti järvede puhul, on ka Uljaste järve kohta leida muistendeid, kus värvikalt kirjeldatakse selle rändamist. Ainult et Uljaste on üks väheseid, kus sel jutul ka tõepõhi all. Nimelt on Uljaste järv jäänuk hilisel jääajal praeguse Uljaste raba kohal lainetanud suuremast veekogust. Pärast jää taandumist hakkas aga lääne pool olev raba peale kasvama ja see nihutas järve praegusesse asupaika. Kaugemale lihtsalt enam polnud minna, oos tuli ette.
Uljaste järv pole üksi. Teda toetab, kaitseb ja kaunistab mäerinnatis, mis järve kirdeküljel üheksa kilomeetri jagu kagusse ulatub. Oosiks nimetatud seljak kõrgub suisa ootamatult Kuresoo ja Uljaste soo vahele, ja nõnda saab Uljaste järv lahti muidu talle soojärve staatuse kujundanud saatusest.
Uljaste järv on veel selle poolest haruldane, et kuulub Eestis üsna harva esinevate kihistumata, kuid ometi toitainerikaste järvede sekka. Selle vesi on pehme ja üsna läbipaistev. Kaldavees aga kasvavad haruldased taimed nagu vesilobeelia ja lahnarohi. Möödunud sajandil toodi järve latikat ja särge, neid elas seal ahvena ja haugi kõrval siiani. Harulduste rikka elustiku tõttu oli Uljaste järv tähtis meie järveteadlastelegi.
VASTU SOOD. Ühest küljest, läänest, on ju Uljaste järv sookaldane. Lisaks ongi soos sadakond meetrit loode pool väike Soojärv ja edasi rabas veel pisem Soojärv. Kuid ida-ja kirdekülg on kena künklik, kohati tõuseb oos paarikümne meetri kõrgusele veepinnast. Ja siin on järve põhi liivane, justkui tänutäheks oosile, pakkudes mõnusaid supluskohti rännumehele.
Ka Uljaste järve lõunaküljes, veidi järvest eemal, leidub üks kõrgendik, mida tavapärased reisijuhid ja käsiraamatud ei nimeta, kuid mis ometi tasub üles ronimist. See paik on olnud meie esivanemate eluase ja küllap oli mäekökats kindlustatudki ja linnamäena kasutusel. Paremat polnud võtta ja häda korral ning väiksema vaenuväe vastu käis seegi paik. “Uljaste inimesed avastas Pada mõisnik jahti pidades – imestas, et siingi mõni elav hing asub,” ütleb Peedu Erm.
Päike armastab oma peegeldusel laskuda Uljaste järve sookaldale, nii et mäe poolelt oleks hästi näha. Hääl kostab suveõhtul kaugele ja selle kaja toob vastu veetaimede lõhna. Aerulöök sulpsab vastu vett ja tekib tahtmine siia jäädagi.
