Ülikoolidele antakse „vale” raha?

Haridusminister Tõnis Lukase idee kehtestada täiendav kõrgharidusmaks on alles ahjusoe. Ülikoolihariduse kättesaadavuse ja taseme tõstmise ees seisaks justkui üksainus suur probleem – tõsine rahapuudus. Kuid Lukase juhitud ministeeriumis äsja valminud materjalid, mida tutvustati ka valitsuse liikmetele, avavad hoopis nüansirikkama pildi.

Kõrghariduse arendamise suunad paneb paika kümneks aastaks kinnitatud strateegia, mis lõppeb aastal 2015. Nädala eest sai haridusministeerium valmis kokkuvõtte selle kohta, kuidas on läinud strateegia rakendamine, kui pool ette nähtud ajast on ära kulunud. Selle sisu on üpris tähelepanuväärne.

Väga detailsest aruandest selgub näiteks tõsiasi, et kõrghariduse rahastamine on vaid mõne aastaga teinud läbi tohutu arengu. Kui 2007. aastal eraldati riigieelarvest kõrgharidusele umbes üks protsent SKT-st, siis 2009. aastaks oli see kasvanud juba 1,4 protsendini. Teisisõnu: kulutuste osakaal on kiirkorras suurenenud tervelt 40 protsenti.  

Kuid ega kindel rahastamine pole eesmärk omaette – see peab viima strateegias ette nähtud eesmärkideni. Paraku selgub dokumentidest, et mitme kõrghariduse ette seatud võtmeülesande täitmine pole viimaste aastate jooksul kuidagi õnnestunud.

Näiteks on aastaid räägitud, et riik peaks looma tingimused loodusteaduste ja tehnoloogia erialade õppijate ja lõpetanute arvu suurendamiseks. Haridusministeeriumi aruandest selgub aga kurb tõsiasi, et kuigi riigil oli selge eesmärk suurendada nende erialade lõpetajate osakaalu kõigi ülikooli lõpetanute seas, läheb reaalses elus vastupidi. Kasvu asemel on näitaja selges langustrendis (vt graafik).

Hariduse tipptaseme ehk doktoriõppe arenguga on suisa kehvad lood. Strateegia järgi pidanuks 2009. aastal doktorikraadi Eesti kõrgharidusasutustes kaitsma 200 inimest. Koalitsioonilepingu kohaselt peaks see näitaja 2011. aastaks ulatuma juba 250-ni. Kuid tegelikkuses on näitaja kõikunud kui jonnipunn 160 kraadikaitsja ümber, lubamata kuidagi märgatavat paranemist. Ministeerium tõdeb aruannet saatvas hinnangus selle kohta ka otsekoheselt: „Tõenäoliselt ei suudeta täita 2015. aastaks püstitatud eesmärki – 300 kaitsmist aastas.” 

Mis on valesti?

Kuidas saab nii olla, et kõrgharidusele kulutatavad summad on kasvanud ülikiirelt, kuid võtme-eesmärke ei suudeta täita või tingimused isegi halvenevad?

Aruande juurde lisatud materjalides viitavad haridusametnikud, et kõrghariduskulude kasv pole tingitud lisaraha eraldamisest. Osaliselt on näitaja paranenud seetõttu, et haridusvaldkonnas ei tehtud eriti suuri kärpeid. Kuna aga masu ajal SKT langes, siis kulutuste osakaal vastavalt kasvas. Lisaks on tulnud peamiselt euroraha, mis on mõeldud investeerimiseks näiteks ülikoolide uusehitistesse.

Seetõttu pole näiteks saanud käivitada soovitud stipendiumiprogrammi loodusteaduste ja tehnoloogia erialade üliõpilastele, millega loodeti suurendada nende õppesuundade lõpetajate arvu ja vähendada praegu kohati kuni 35 protsendini ulatuvat väljalangemust.

Doktoriõppe kahvatute tulemuste puhul on aga raskem öelda, et raha tegelikult pole. Euroopa Liidu tõukefondidest saadud rahast on miljoneid panustatud spetsiaalsete doktorikoolide arendamiseks. Ometi lõpetab Eestis doktoriõpingute alustanutest vaid umbes 40 protsenti, Skandinaavias on see keskmiselt 60 protsenti.

Jääb fakt, et kõrghariduse rahastamine pole nii mõnegi teise eluvaldkonnaga võrreldes sugugi väga kehvas olukorras. Üllatav on vaid see, et head rahastamise olukorda pole suudetud ära kasutada selgelt võtme-eesmärkide täitmiseks. Näiteks põhjendus, et euroraha ei saa pidada lisarahaks, kõlab samamoodi nagu klassikaks saanud inglise rongijuhi selgitus sellele, miks rong järsku metsavahel seisma jäi. „Rööbastele on sadanud valet tüüpi lund.” 

Raha ei taga efektiivsust

•• Haridusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmetsa sõnul asub ministeerium vaagima ka seda, kuidas olemasolevat raha senisest paremini eesmärkide saavutamiseks kasutada. 

•• „Hakkame praegu koostama järgmist strateegia rakenduskava aastateks 2011–2013. Arvestame kindlasti eelmise perioodi kogemust ja vaatame, mis muutunud olukorras teha,” ütles Laidmets. Ta uskus, et nii mõndagi an­nab strateegias toodud eesmärkide saavutamiseks teha ka olemasolevat raha paremini kasutades.

•• „Strateegia sisulise poole pealt on kõik ellu viidud – see, mis ei nõua rohkem lisaraha, näiteks ka välisprofessorite toomine Eestisse Euroopa Liidu raha eest. Lisaks saab toetada kõrgkoolide rahvusvahelistumist ja välistada praegusest rohkem dubleerimist ülikoolide vahel. See kõik väga palju ei maksa, aga on vaja veel ellu viia,” tõi ta näiteid.