„Ma olen udmurdi katsejänes,” ütleb punapäine Nadii enda kohta. Ta saabus Eestisse 2004. aastal ja hakkas õppima tõlgiks, et vahendada eesti kirjandust udmurtidele ja vastupidi. Eesti keelest ei teadnud ta tulles midagi, küll aga olid tal põgusad teadmised Eestist, sest varem oli ta töötanud Udmurtia rahvusraamatukogus.

Nadii keeleõpinguid takistas oluliselt eestlaste järeleandlik meel: nad võtsid tema aktsendiga juttu kuuldes kohe kasutusele vene või soome keele. Eestikeelse suhtluse vähesuse tõttu läks Nadii oma napi raha eest giidikursustele – seal ei tehtud talle enam mingit allahindlust. Kõik käis otsast lõpuni eesti keeles. Tänini on Nadiil meeles eksamiküsimus, mille vastust ta ei teadnud. See oli: „Mis kasvab suvel Islandi väljakul?” Õige vastus on roosid. Giidioskused kuluvad praegu Nadiile ära selleks, et oma arvukatele Udmurdimaa külalistele Eestit tutvustada. Eesti keel on tal aga tänaseks nii selge, et mõni luuletus sünnib kohe eestikeelsena.